Tartu Õhutõrje

 

Ülo Jürima

 

Üks väiksemaid ja vähemtuntumaid eriüksusi Saksa vägede koosseisus II maailmasõjas oli Tartu Õhutõrje. See loodi ja allus täielikult Eesti Tagala Julgeoleku Diviisile (Sich.Div.207), mille ülemaks oli eesti-sõbralik jalaväe kindral Hoffmann, kelle peastaap asus Tartu-Varnja ja Alatskivi-Kavastu teeristil, Koosa koolimajas. Kindrali enese korter aga oli Tartus Laial tänaval asuvas moodsas telefonivõrgu majas.

Alus selle Eesti üksuse loomiseks oli 27. jaanuari 1943. aasta õhtune Tartu pommitamine Vene lennukite poolt, mille tulemusena hävines Laial tänaval rida hooneid, kaasa arvatud Botaanikaaia ülikooli auditooriumtriiphoone, kus sai surma professor T.Lippmaa. Kuigi Taru lennuväli oli kaitstud mitme Saksa raskeõhutõrje patarei poolt, pidas siiski kindral Hoffmann oluliseks anda linnale julgeolekutunnet mõnede õhutõrjesuurtükkide paigutamisega otse linna südamesse. Selleks pöördus ta Tartu Omakaitse Maleva ülema kolonel H. Jaansoni poole, et viimane astuks ühendusse Tartu üliõpilaskonna juhi mag. Reinholdiga Ülikooli Omakaitse liikmetest vabatahtlikke värbamiseks 2 cm kaliibriliste õhutõrjesuurtükkide meeskonna moodustamiseks ja nende väljaõpetamiseks.

20. veebruaril alustas 30-meheline grupp suurtükkide väljaõpet Võru tänaval asuvas Ratniku masinatöökoja hoovis. Väljaõpet teostas sakslasest lennuväe veltveebel Schneider ja tõlgina tegutses Eesti suurtükiväe leitnant Erich Elken, kes oli ühtlasi selle Eesti üksuse otsene ülem koos abi leitnant Tenter’iga. Samal ajal paigutati sakslaste poolt 4 suurtükki positsioonidele elamute ja varemete katustele, selleks ehitati vastavad suurtükkide alused ja meeskonnale majutusruumid.

Esimesele suurtükile sai asukohaks telefonivõrgu maja Laia ja Rüütli tänava nurgal – teisele tööstuskooli varemed Kalda ja Vene tänavate nurgal – kolmandale maja Vabaduspuiestee ja Laia tänava nurgal ja neljandale varemed Vene ja Kalda tänavate nurgal Vabadussilla poolsel otsal.

Märtsikuu keskel asus väljaõpetatud õhutõrjemeeskond oma ülesannet täitma. Iga suurtükimeeskond oli 8-liikmeline, neist üks ülem, teine abi, siis veel sihtur, märgiarvestaja, magasinihoidja, toruvahetaja, laskemoona ulataja ja kaugusearvestaja. Suurtükkide ülemateks olid väljaõppe kaasa teinud endised Eesti sõjaväe suurtükiväe seersandid ja abideks kapralid. Ülejäänud olid noored üliõpilased ja gümnaasiumi lõpuklasside õpilased, kes tahtsid oma sõjaväeteenistust mööda saata tagalas. Suurtükkide ülematena tegutsesid Helmerand, Karindosk, Volter ja Väljaots.

2. aprillil loeti senised vabatahtlikud kasarmeerituiks alluvusega Tartu Omakaitse Malevale, kelle nimekirjas, toitlustamisel ja palgalehel nad seisid. Lisaks koosseisule õpetati suurtükkide juures välja tagavaramehi selleks, et võimaldada kasarmeeritud meeskonnale puhkust ja et suurtükid oleksid alati täiskoosseisuliselt mehitatud võimaliku rünnaku vastuvõtmiseks.

Kergeid 2 cm õhutõrje suurtükke kasutati sakslaste poolt sõjas peamiselt madallennul ründavate vaenlase lennukite hävitamiseks. Laskemoon oli segamini soomust läbistavate ja kilde põhjustavate laengutega. Neid 2 cm suurtükke kasutati nende kerge manööverdamisvõime tõttu ka maastikul vaenlase ründamisel või kaitsel. Suvel toimus kindral Hoffmannile suurtükkide käsitlemise ja tulistamise demonstratsioon Tähtvere polügoonil, õigemini karjamaal, mida kasutati selleks otstarbeks. Kindral jäi tulemustega rahule ja lasi hiljem öelda leitnant Elkeni kaudu meeskonnale tänusõnu.

Ligi 11-kuulise Tartus olekul kehtis tulistamisluba vaenlase rünnaku puhul. Meeskonna igapäevane tegevus seisnes õhuvaatluses. Postil tuli olla 2 tundi korraga ja valve oli ööpäev läbi.

Päeval toimus pidev meeskonna treenimine õhus lendavate Saksa lennukite märgilhoidmiseks, kuni nad jõudsid laskeulatusest välja. Treeninguks kasutati vastavat  kauguse mõõtmise aparatuuri.

Jaanuari lõpul 1944 toimus venelaste läbimurre Leningradi  piiramisrõngast kindral Lindemanni armee lõigus ja veebruari algul lähenesid venelased Eesti piirile. Üks venelaste pataljon tungis üle Peipsi Piirisaare kohal Meerapalusse ja samal ajal oli oodata venelaste ületulekut Mehikoorma kitsuselt. Kogu see piirkond oli vähese kaitsega nii sakslaste kui ka Omakaitse poolt. Üldmobilisatsioon oli alles käimas ja seepärast puudusid tagavaramehed vaenlase hävitamiseks.

Sich.Div.207 staabi korraldusel toimus 7. veebruari hilisõhtul paari tunni jooksul suurtükkide „tornidest“ mahavõtmine ja osal meeskonnast algas veoautodel koos suurtükkidega sõit Aravule Mehikoorma tagalasse, kus seisid sakslaste kahurid positsioonidel. Õhutõrje ülesandeks oli olla valmis võimaliku venelaste läbimurde hävitamiseks kas Meerapalus või üle Mehikoorma.

Teel Aravule möödusid õhutõre veokitest Eesti Leegioni üksused, kes olid toodud Poolast kodumaale ja suunati nüüd kiires korras Meerapalusse sissetunginud venelasi ümber haarama ja neid hävitama. Kol. Riipalu meestel olid ka oma kerged kahurid autode järelveos ja valged rõngad nende tankide torudel kõnelesid vaenlase tankide hävitamisest.

Aravule saabus Tartu Õhutõrje 20-mehelises koosseisus. Ltn. Elken koos 10 mehega olid välja lülitatud transpordist ja puuduv osa asendatud äsja mobiliseeritud meestega, kes varem olid teeninud Eesti sõjaväes suurtükiväelastena. Neile algas kohe väljaõpe moodsate õhutõrjesuurtükkidega. Alluvus toimus kohaliku Saksa suurtükkide patarei ülemale, kellega meie veltveebel Helmerand pidas ühendust.

Kümnendal Aravul oleku päeval algas meeskonna ja suurtükkide tagasisõit uude asukohta, milleks kujunes 207. Diviisi staap Koosa teeristil. Suurtükid paigutati nelja talu õuedele positsioonidele peastaabile võimaliku õhurünnaku puhuks. Kuid nii imelik kui see ka ei ole, kehtis tulistamiskeeld, kuigi suurtükkide juures jätkati treeningut ja pidevat valveteenistust.

Koosal olles võidi mitmel korral näha, kuidas Saksa jahilennukid ajasid taga Peipsi poolt tulnud Vene luurelennukit ja tulemuseks oli alati venelase allatulistamine. Jäi vaid must suitsupilv. Aga 7. aprilli õhtupoolikul umbes kella 3 ajal tuli madallennul Tartu poolt üksik kahemootoriline Vene pommilennuk ja vallandas üksteise järel paarisaja meetrilise vahemaaga neli aegsütikuga pommi. Pommid langesid piki Koosa-Varnja teed põllule ja ei tabanud ei 207. Diviisi staapi ega ka postkontori maja. Nähtavasti Vene lendur märkas oma madallennul liiga hilja ettenähtud eesmärki ja vajutas oma laadungi nii valesti, et kindralstaap pääses. Pommide lõhkekaatrid külmunud maas olid nii laiad ja sügavad, et sinna võis mahutada väikese saunahüti. Õhutõrjele anti veel samal päeval tulistamisluba. Kuid peastaap polnud enam kindel oma asukoha julgeolekule ja 11. aprillil võeti meeskonnalt suurtükid ja staap asus ärasõites uude varjatud asukohta. Kuuldavasti Põlvasse, mis asub Tartu- ja Võrumaa piiril.

Lahingutules ristimata ja suurtükkideta jäänud Tartu-Aravu-Koosa õhutõrjemeeskond paigutati mõned päevad hiljem autodele ja sõit läks Tartusse, kus teatati, et meeskond on allutatud suurtükiväe rügement „Lääne’le“ mille formeerimine olevat käsil. Järgmine majutus toimus Rämsi mõisas ja hiljem Ulila seltsimajas. Nimetatud suurtükiväe loomisest ei tulnud midagi välja ja 30. aprillil algas autotransport Põltsamaal, kus asus I Piirikaitse Tagavararügement major A.Vase alluvuses. Seal toimus endise õhutõrje meeskonna lõplik hajutamine.

Käesolev kirjeldus iseloomustab ühtlasi Saksa sõjeväelisi korraldusi, alluvust, käske ja keelde ning lõpuks käegalöömist kõigile nii, et Tartu õhutõrjest ei olnud kellegile kasu – ei Tartu linnale ega ka Sich.Div.207. kindralstaabile. Nimetatud Tartu Õhutõrje algkoosseisust on teadaolevalt pääsenud vabasse maailma 7 meest, nende hulgas ja ltn. Elken.

 

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"