SS-Panzer Regiment 20 ja Sturmgeschütz Abt. 20

 

 

Olid plaanis formeerida, kuid see ei saanud teoks. Oppelni rindel hävisid lahingus 9 ründesuurtükki mille meeskonnad koosnesid eestlastest. Mis üksusesse need kuulusid ei ole teada.

Waffen-Haupsturmführer Karl Vildma valiti selle ülesande täitmiseks, kuid sakslased ei andnud selleks tanke.

Augusti lõpus 1944 murdsid venelased Tartu rindel Kärevere silla juures rinde ning eestlaste omakaitse rügement ei suutnud silda õhku lasta (Est. Selbstschutz Rgt. Hauptmann Saidra). Nii pääses üle Emajõe ning moodustas sillapea üks
Vene diviis koos 16. tankibrigaadiga.

Olukorda tuli päästma Leon Degrelle'i võitlusgrupp, kuid ei suutnud samuti olukorda taastada. Ligi 80% valloonidest jättis seal oma elu. 29. augustil 1944 paisati sillapea vastu 2. Eesti Politseirügement (37. Est.Pol.Bat. (ülem Major K.Saimre hukkus 30.08.44) ja 38. Est. Pol. Bat. (ülem Major J.Ellandi)) ning Waffen-SS 46/III (soomepoiste pataljon, ülem Waffen-Haupsturmführer Voldemar Pärlin). Uute üksuste rünnak oli edukas (kuigi nõudis suuri inimkaotusi) ja sillapea likvideeriti. Lahingu käigus lasid venelased Kärevere silla õhku ning nii jäid 16. tankibrigaadi tankid lõksu. Meeskonnad ujusid üle jõe ning tankid jäid jõeäärsesse soosse maha.

Enamus tankidest hävisid lahingu käigus või neid pommitanud Stuka'de pommide läbi. Kuid 38 neist saadi trofeedeks. Enamus neist olid briti Valentine ja Matilda tüüpidest, mõned olid vene T-34.

Tankid anti Waffen-Haupsturmführer Karl Vildma meestele ja nood lahkusid saadud trofeedega Tallinna suunas. Enamus tankidest oli saanud ka väiksemaid vigastusi, kuid osa olid väga heas seisukorras. Infot nende kasutamisest Eesti kaitseks ei ole.

Kuid ühe sakslase memuaarides oli kirjas järgmine:
"olime Riia all rindel septembris - oktoobris 1944. Ühte meie vasturünnakut tuli toetama väga imelik tankiüksus. Neil olid tankid, milliseid ma varem kunagi polnud näinud. Oma uudishimu rahuldades sain teada, et tegemist on inglise trofee-tankidega ning tankides istuvad E
esti üliõpilased, kes kandsid 20. SS-diviisi grenaderivormi. Eestlaste sõnul polnud nad saanud mingit eriala väljaõpet, aga lahingusse läksid nad nagu hullud. Paljud neist tankidest hävitati, aga meie vasturünnak oli edukas ning rinne nihkus 30 km edasi.

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"