Jalaväerügement 200 (Soomepoisid)
|
Eestist saabus Soome vabatahtlikke juba Talvesõja ajal, jäädes nagu terve rahvusvaheline "Sisu" brigaad kogu sõja ajaks väljaõppele, ega võtnud osa tegelikest lahinguist. Pärastpoole aga hakkas mitmesugustel põhjustel saabuma Soome rohkem mehi. Seda eriti aga märtsi lõpus 1943. aastal, pärast mobilisatsiooni väljakuulutamist Eestis. Kuid kõik tulijad ei tulnud mõttega astuda Soome armeesse, vaid osa saabujaid hakkasid otsima edasipääsu võimalust Rootsi. 1944. aasta 14. jaanuariks oli Soome peakorteri (Päämaja) andmetel Eestist saabunud kuni 4000 põgenikku. Neist olid paljud juba liitunud Vallila pataljoniga, milline paigutati rinde otsesse lähedusse varru. Osa eesti vabatahtlikke saadeti Sõjakooli edaspidiseks kaadri koolitamiseks eesti üksustesse, mis pidi moodustatama peatselt.
Peakorteri käskkirjaga 9. veebruarist 1944 moodustati eestlastest
Jalaväerügement Koos
soome kaadriohvitseride ja allohvitseridega oli 26. veebruaril 1944.
aastal rügemendi koosseis 2058-meheline. Vastandina sakslaste juures
tegutsevatele eesti üksustele, kus pataljoniülemateks olid eesti
ohvitserid, määrati mõlema pataljoni ülemateks soomlased. Esimese ülemaks
oli major Eero Kivelä ja teise ülemaks JR 200 täienduseks mõeldavatele ohvitseridele alustati 4. märtsil 1944. aastal ohvitseridele mõeldud ettevalmistuskooliga, mille juhtideks olid eranditult soomlased. Kooliülemaks oli kol.-ltn. V. Savonen. Samuti alustati allohvitseride ettevalmistusega. Selleks organiseeriti kursus 1943. aasta detsembris. 1944. aasta keskpaiku siiski määrati mõned eesti ohvitserid kompaniiülemate abideks ja rühmaülemateks. Sama aasta juunikuus määrati kapten Voldemar Pärlin I pataljoni ülemaks ja major Johann Peiker II pataljoni ülemaks. JR 200 Eestis Kuna 1. augustil senine Soome valitsus lahkus, oli arvata ka Soome uue valitsuse enneolematuid samme. Sellepärast hakati mõningate ringkondade poolt otsima vahendeid rügemendis teenivate meeste või terve rügemendi Eestisse saatmiseks. Oli käimas kõmu Soome separaatrahu tegemisest Nõukogude Liiduga. Seega oleks ka võimali, et eesti vabatahtlikud sattuksid venelaste kätte. 12. augustil teatatigi, et sakslastega on saavutatud kokkulepe eestlaste Eestisse viimiseks. Seda tehti selliselt, et rügement likvideeriti soome väeosana ning soovijad saadeti Eestisse. Kõik seda aga ei soovinud. Rügement tõmmati rindelt välja ja koondati Humaliste külla, kus 13. augusti hommikupoolikul peeti paraad. Küsitlemisel pooldas ligi 90% meestest kodumaale minekut. 16. augustil kustutati JR 200 Soome Armee nimekirjast ning 19. augustil laaditi mehed, kes tahtsid kodumaale sõdima minna, saksa laev "Wartheland'ile" ja viidi Paldiski sadamasse. Laeval tehti esialgne hädapärane ümberformeerimine, kus vastutuse rügemendi eest võttis endale kapten V. Pärlin, esimese pataljoni ülemaks sai leitnant K. Pärnoja ja teise ülemaks määrati leitnant E. Reinumägi. Kompaniide ülemateks valiti eranditult lipnikud, kuna oli puudus vanematest ohvitseridest, välja arvatud leitnant A. Kann, granaadi- ja tankitõrjekompanii ülema endine abi. Neile vastutulnud kindralinspektori staabiülem kol.-ltn. Luts ja kpt. J. Holberg imestasid väga, et saabujad olid relvadeta. Paldiskist viidi mehed rongil Nõmmele Männiku laagrisse. Seal teatati neile, et ainult esimene pataljon saadetakse rindele, kuna teine läheb Kehrasse õppelaagrisse ja saadetakse sealt teistesse eesti väeosadesse laiali. kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas" |