Eestlased teostavad raadioluuret

1943. aasta märtsis said aastatel 1919-1924 sündinud aastakäigud kutse ilmuda kohalikesse tööameti komisjonidesse. Seal värvati noored kui "Hilfswillige" Saksa sõjaväkke või siis tööteenistusse. Kuna Eesti noorte hulgas leidus palju üliõpilasi ja ka gümnaasiumi poisse, siis jaotati mobiliseeritud kahte gruppi. Esimene grupp algas väljaõppega aprillis, teine aga maikuu keskel pärast õppetöö lõppu. Väljaõppelaagrites seisis noortel ees neljanädalane kiirväljaõpe, mis toimus Saksa mustri kohaselt. Instruktoriteks olid siiski peamiselt eestlased, kelledele sekundeerisid sakslastest vaatlejad.

Pärast sellist pealiskaudset drilli, saadeti noored teistesse üksustesse ja üks väike osa - 12 meest - toodi Tallinna Lasnamäele Katusepapi tänava blokkidesse. Need noored olid määratud nn. funkeriteks - telegrafistideks. Lasnamäel ootas eestlasi ees juba täielik sakslastest kaader, kellele, nagu hiljem selgus, ehitati üles terve kompanii. Üksuse ülemaks oli ülem-leitnant K., kes allus Feldnachrichtenregiment 3'le, mille asukoht oli koguni Pihkvas.

Kohe pärast päralejõudmist alustati Saksa väljaõppega. Peamine rõhk asetati raadiomorse kuulamise harjutamisele, samuti vastuvõtmisele, millele lisaks pidi sooritama tubli annuse jalavärivi, teoreetilisi tunde raadiotehnikast ja raadiojaamade omavahelisest tööst, koodidest, samuti distsiplinaarkoodi. Töö oli tihe. Juba mõne nädala pärast suudeti vastu võtta raadio teel 70-80 tähte minutis. Juuni alguses võttis meie üksus üle Lasnamäe koolimaja, kuhu paigutati kuulamiskeskus. Olgu nimetatud, et sama üksus töötas juba pidevalt väikeses koosseisus, kuhu kuulus rida Eesti eratelegrafiste ja samuti ka sakslasi.

Lasnamäel möbleeriti klassiruumid: pinkide asemel voodid kappide ja laudadega ning juuni keskel marssis kooli ette üle saja eesti noore teistest mobiliseeritute gruppidest. See suur hulk, kes hiljem moodustas kompanii põhiosa, oli kirju pere.

Peamiselt domineeris siiski noor tudeng tehnikaülikoolist, kuid leidus ka noori, keda siia tõid nende algteadmised raadiomorsest. Suurem hulk ei teadnud midagi sõjaväelisest korrast ega sõjaväeelust, kuid oli ka vanemaid mehi, kes olid teeninud Eesti Vabariigi sõjaväes; nende hulgas oli ka allohvitsere.

Väljaõpe, mida alustati 12-mehelise eelkomandoga, võttis nüüd ulatuslikuma ilme. Üle kõige valitses aga tempo raadiokuulamises. Iga päeva ja nädalaga kasvas vastuvõtu kiirus. Edasijõudnud paigutati kuulamisklassidesse. Sama aasta augusti algul võttis esimene klass (umbes 12-15 meest) pingutusteta vastu üle 120 tähe minutis. Samal ajal mahajäänute grupp likvideeriti - umbes 25 noort saadeti tagasi Hiiu (Nõmme) tagavaraüksusesse.

Pärast kahekuulist pingerikast tööd vannutati kogu üksus ja mõni nädal hiljem algas nn. proovikuulamine. Enne seda pidi iga mees andma allkirja, et kompanii tegevusest väljaspool kellelegi midagi ei lausuta ega avaldata, muidu ... Nimelt, seisis telegrafistide töö vaenlase raadiojaamade kuulamisest; väljakutsete, mille levitamisel tarvitati teatud koodi, kinnipüüdmises. Saadud andmed dešifreeriti. Lühidalt: teostati kaugraadio-luuret ja seda vahetpidamata nii ööselkui ka päeval. Teenistusaeg oli jaotatud nelja või kolme vahetusse. Iga vahetus pidi aparaadi taga istuma kuus tundi. Päevane teenistusvaba aeg täideti mitmesuguse väljaõppega ja samuti tööteenistusega. Proovikuulamise ajal nopiti paremad kuulajad välja vastuvõturuumi päristöö jaoks.

Kuigi juhtkond koosnes sakslastest, paigutas ülem-ltn. K. siiski igasse teenistusvahti ühe vanema eestlase. Nii oli esimeses vahetuses seersant K., teises seersant L., kolmandas seersant O. ja neljandas kapral K. Vahetuse ülemateks olid saksa veeblid. Vahekord eestlaste ja sakslaste vahel oli teenistuslikult jahe.. Mõned saksa kapralid püüdsid oma kõrkusega vahekordi teravaks ajada. Õigeaegselt kõrvaldas kompaniiülem ülem-ltn. K. ebakõlad ja saatis veeblid tagasi Pihkvasse rügemendi juurde.

Juba väljaõppe algul algatas seersant O. mõtte oma laulukoori loomisest, kuna üksusel oli juba koorijuht seersant K. olemas. Vaatamata mitmesugustele takistustele hakati töövabal ajal harjutama ja lühikese ajaga oli meil koos 45-liikmeline sõdurite koor. Esinesime kahel "Estonia" raadioõhtul, samuti korduvalt raadios sõduritundides. Esineti ka omavahelistel nn. Kameradschaftabend'itel.

1944. aasta jaanuaris lahkus tervislikel põhjustel meie senine kompaniiülem ülem-ltn. K. ja tema asemele tuli ltn. Z. Enne lahkumist pani kompaniiülem ülem-ltn. K. sõjateeneteristiga dekoreerimiseks ette terve rea sõdureid ja seersandid K. ja O. Ülemad kinnitasid ettepanekud. Veebruaris 1944 teatas ltn. Z. kompaniile, et üksus lahkub Tallinnast ja asub kusagile Põhja-Lätis uute ja laialdasemate ülesannete täitmisele. Meile usaldati Idarinde põhja- ja kesklõigu raadioluure. See ühtus suurte venelaste rünnakutega Narva all ja Pihkva lõigus. Et vältida paanikat ja ümberkolimise mõtte valestimõistmist, toonitas ltn. Z.: "Wir laufen nicht weg!"

Veebruari lõpus jäeti maha Lasnamäe koolimaja ja algas sõit Lätimaale. Pärast kolmepäevast reisi jõutigi Sigulda jaama, kust meid suunati lõplikku sihtkohta - Birini mõisa, mis asus umbes 10 kilomeetrit Koiva jõest põhja pool.

Koht oli looduslikult väga ilus. Mõisahoone, endine parunite loss, asetses kunstliku järve kaldal ja oli ümbritsetud väga ilusast looduslikust pargist. Lossi suur saal võimaldas ligemale 30 vastuvõtja rakendamist, mis omakorda seisis ühenduses kuue suundvastuvõtjate üksusega. Neist põhjapoolseim asus kusagil Põhja-Soomes ja lõunapoolseim Ida-Preisimaal.

Need suundvastuvõtjad, saades Birinist ülesande kuulata teatavat jaama, määrasid kindlaks suuna, kust raadioside tuli. Kuue suuna ristumispunkt kaardil reetis aga vaenlase saatejaama asukoha. Pahatihti puudusid ülemjuhatusel andmed vaenlase vägede liikumise kohta, kuna lennuluure polnud alati mitte täpne - ei suudetud kindlaks teha missugune üksus just "välja luurati" - sageli toimusid vägede  ümberpaigutamised ööseti  jne. Lühidalt - meie poolt teostatav raadioluure oli suureks abiks väejuhatusele ja säästis omakorda tuhandete, võib-olla isegi kümnete tuhandete, rindesõdurite asjatut ohverdamist.

Senini olid eestlased kuulunud ikka veel nn. Hilfswillige seisusesse, kuid sakslastel oli kavatuses meid allutada Wehrmacht'ile kui selle täisõiguslikke sõdureid. Arusaadavalt püüdsid eesti poisid niisugusele "sõjanõule" sõrad vastu ajada. Et staatuse muutmisest pääseda, astuti salaja ühendusse Eesti Diviisi väljaõppelaagriga Kloogal, paludes astuda sellekohaseid samme, et 100 eestlast võetakse vastu Diviisi koosseisu, kusjuures lähetus võiks endiselt jääda püsima saksa luureüksuse juurde. Loomulikult, ei vaja mainimist, et pidasime saladuses endi teenistuslikud ülesanded. Sakslaste pahameeleks õnnestus meie poiste kava ja juulis kuulutati kompanii eestlased Eesti Diviisi koosseisu kuuluvaiks, olles seega sakslastele "välja laenatud".

Juulis tungisid punaväeüksused sügavale Lätimaale, samuti Kagu-Eestisse. Saksa ülemjuhatus määras kindral-ooberst Schörneri põhja rindelõigu ülemjuhatajaks, kes pidi drastiliste vahenditega peatama venelaste edasitungi. Nende tõrjelahingute ajal mängis Birini raadioüksus väga tähtsat osa. Jagati ohtralt teeneteriste. Innustatud kiirest edasitungist ja edust, ei hoolinud punased enam oma telegrammide šifreerimisest. Need olid nüüd "lahtised". Võib-olla olid need ka teatava tagamõttega sellised. Igastahes mainisid vaenlase saatjad nüüd igapäev kodumaa kohanimesid, paiku, mida nad olid vallutanud jne. See elektriseeris kuulajaid ja pinge tõusis väga kõrgele. 19. septembril 1944 kell 11:30 võttis vastu reamees R. sõnumi: Vallutasime Tallinna. (Tegelikult sündis see 22. septembril). Samal õhtul alustas üksus kiiret kokkupakkimist ja juba järgmisel hommikul lahkusid populaarseks saanud eestlased kohalike elanike pisarate saatel raudteejaama. Sõidusuunda eestlastele sakslased ei avaldanud, kuid peagi selgus, et vagunipaberitel oli sihtkohaks märgitud Meemel. Pärast seiklusrikast sõitu jõutigi sinna. Sinna kompanii aga ei saanud, ega võinud, kauaks jääda, kuna oktoobri algpäevadeks oli punane suutnud juba Läänemere äärde välja jõuda. Meemel sattus otsesesse langemisohtu.

Käsu kohaselt lahkus kompanii Meemelist ja asus tööle põhja pool Königsbergi ühte suvituskohta. Lahkumine põhjarinde lõigust ja jõudmine Saksamaale muutis kogu üksuse ilmet. Üksus nimetati nüüd ümber iseseisvaks kaugraadioluure kompaniiks - Ferne Funknachrichtenstelle 6. Peagi sai ltn. Z. korralduse lahkuda Ida-Preisimaalt ja tuua üksus Pommeri pealinna Köslini. Seal koondati tublisti saksa kaadri ridu ja hulk allohvitsere saadeti kusagile - arvatavasti väljaõppekaadriks. Kuid ka 17 eestlast koos allohvitser O.-ga ja viie sakslasega komandeeriti rinde kesklõiku peakorteri juurde lähiraadioluuresse. Veebruari algul 1945 oli kompanii sunnitud ka Köslini maha jätma ja asuma Magdeburgi lähedale, kus teenistus jätkus alaliste õhuhäirete ja pommituste all.

Liitlaste pealetungi edenemine läänes sundis kompaniid alaliselt muutma oma asukohta. 8. mail 1945. andis ltn. Z. kompanii üle ameeriklastele. 17 komandeeritud eestlast pääsesid Berliini rõngast nagu mingi ime läbi ja liikusid koos sakslastega liitlaste vägede vastu kusagil Loode-Saksamaal.

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"