Piirikaitse Rügementide Tagavararügement

 

 

Üldise mobilisatsiooniga sissekutsututest moodustati kuus rügementi. Kui nende formeerimine oli läbi viidud ja täiendatud, koguti ülejäänud mehed üle maa piirikaitserügementide Tagavararügementi. Oli üllatuseks kui palju mehi oli mobilisatsioon kokku toonud. Neid oli palju rohkem kui seda esialgu arvata, liiatigi olid Vabariigiaegsed dokumendid venelaste poolt kas ära viidud või siis ära hävitatud, mispärast esialgsed kalkulatsioonid ei olnud isegi mitte ligikaudsed. Ka oli kohale tulnud mehi, kes ei kuulunud sissekutse alla. Tagavararügementi kogunes ligi 10 000 meest.

Oli selge, et neid polnud võimalik paigurada ainult ühte kohta, seepärast jagati mehed Viljandi linna ja Põltsamaa aleviku vahel. Rügemendi esimeseks ülemaks määrati kolonel-leitnant August Tomander, tema ümbermääramisel teistesse ülesannetesse asus rügementi juhtima major August Vask - endine Kuperjanovi Partisanide Pataljoni ülema abi ja Esimese Eesti Idapataljoni ülem.

Rügemendi juures korraldati allohvitseride ja teiste erialameeste täienduskursusi. Meestele õpetati ka uute relvade tundmist, sest mehed olid üldiselt oskamatud Saksa relvade alal, nagu näiteks Sturmgewehr jt. Rügement saatis nii rindelolevatele piirikaitse rügementidele kui ka Eesti Diviisile täiendusi.

29. augustil käsutati osa rügemendist Emajõe suudmesse Jõesuu kohal, jõest ületulnud venelasi tagasi lööma. Seda ka tehti kahe pataljoniga major Vase isiklikul juhtimisel. Sellejärel jäi rügement rindele suunaga itta. Siin püsis kuni 22. septembrini.

Sama päeva varahommikul tegid punaste tankid lühikese sööstu, kuid millegipärast ei tulistanud. Samuti ei tulistanud rügemendi osade taga olevad Saksa tankitõrjekahurid. Sellele järgnes venelaste lennurünnak. Imelikult ei tulistanud rügemendi taga teadaolevad Saksa õhutõrjekahurid ka nüüd. Asi näis kõigiti kahtlane. Alles õhtul selgus, et sakslased olid eestlasi oma kavatsusest informeerimata lahkunud rindelt ja jätnud Tagavararügemendi rindele. Tõenäoliselt jäeti nad punastele söödaks ja sakslaste taandumise katteks. Major Vask kõike teada saades sõimas sakslasi kõigi mõeldavate sõnadega. Ta käskis adjutandil need sõnad edasi anda, kui kord tuleb taandumiskäsk. Õnneks ei osanud Vask saksa keelt, ehkki vene keeles oli ta meister. Nii jäidki sõnad edasi andmata.

Rügement tõmbas end lahti vaenlasest ning hakkas liikuma. Maanteed olid täis põgenikke, taanduvaid väeosi, mootorsõidukeid ja jalgsi läände ning lõunasse asuvaid inimesi. Mõned olid surmani väsinud, istusid maantee äärde maha ega jõudnud edasi liikuda.

Rügement jõudis Läti piiri lähedusse 23. septembri hommikuks. Siis tuli neile järele üks sõdur ratsahobusel. Kui ta aga silmas rügemendi ohvitsere maantee ääres kaarte uurivat, peatus ta ja sõnas: "Tallinna tungisid venelased eile sisse. Tehke kõik, et pääseksite Riia poole. Ärge laske meestel minna metsa ja tagasi kodumaa poole, sest see oleks nende surm!"

Ilma seletamata, kust see teade või käsk tuli, kihutas ta edasi, seda sõnumit viima ka teistele väeosadele.

Kui rügement hiljem astus üle piiri, pöördusid siiski mõned mehed tagasi kodukanti. Ohvitseridel polnud südant neid sundida kodumaad maha jätma. Neile sooviti õnne kojujõudmiseks. Ülejäänud jätkasid marssi edasi, Riia poole. Riias laaditi rügement laevadele sõiduks Saksamaale, Gotenhafenisse, kust nad siis rongil siirdusid edasi Neuhammerisse.

 

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"