Kuues Piirikaitse Rügement

 

 

Kuues Piirikaitse Rügement formeeriti Pärnus ja Kilingi-Nõmmel. Rügemendi koosseisus oli umbes 3000 meest. Rügemendi ülemaks määrati kolonel-leitnant Paul Lilleleht, Vabadussõja veteran. Rügemendi teistest juhtidest on teada, et teise pataljoni ülem oli kapten Perlit ja 10. kompanii ülem kapten Siitam. Teiste kohta andmed puuduvad.

On teada, et pärast formeerimist saadeti rügement Tartu, kus see 23. juunini ehitas kaevikuid Raadi ümbruses. Pärast seda viidi rügement Peipsi järve rannakaitsele , Võõpsu rajooni, kus ta viibis juuli alguspäevadeni. Siis tuli käsk rindeleminekuks Pihkva lähistele. Minnes üle Eesti Vabariigi piiri, tekkis meeste seas segadus. Nimelt, ei olnud mehed nõus minema Venemaale sõdima, sest nad olla mobiliseeritud Eesti Vabariigi piiride kaitseks, mitte sõdima sakslaste eest.

Imestamisväärselt hakkasid ohvitserid sõduritele selgitama Pihkva rindele mineku vajalikkust, mõned neist öeldes, et ka Vabadussõja ajal mindi üle piiri, et kaitsta kodumaa pinda. Kellelegi ei tulnud mõttesse distsipliini maksma panna. Nii tuligi, et ohvitseride kõnel polnud suurt tagajärge - mehed keeldusid edasi minemast.

Asi läks juba labaseks ja 10. kompanii ülem kapten Siitam, kes ei mõtelnudki "miitingut" pidama hakata, võttis oma kompanii kokku ning hüüdes eesolevatele kompaniidele: "Tee vabaks, 10. kompanii läheb rindele!" liikus edasi. Juhtuski ime, tee oli vaba ja protestijad sunniti vaikima ning kogu rügement astus 10. kompanii järel edasi.

Asjaolu aga läks Saksa kohaliku väejuhi kõrvu ning rügementi ei pandud rindele, vaid paigutati kaevikuid ehitama Velikaja jõe läänekaldale. Siin tegutses rügement ainult paar nädalat, siis viidi juulikuu keskel Narwa rindele, kus paigutati Permisküla rajooni kaitsele.

27. juuli hommikul avasid venelased tugeva ettevalmistustule kolmanda pataljoni lõiku, kust ka umbes kompanii suurusel punaste üksusel õnnestus üle Narwa jõe tulla. Need valgusid pataljoni selja taha. Pataljoniülem tegi korralduse 10. kompaniile punased üle jõe paisata või hävitada. Juhtus huvitav olukord. Kapten Siitam märkas, et punased juhivad oma suurtükituld punaste rakettidega. Kuhupoole rakett lasti, sinna kanti üle ka punaste kahurituli. Tal juhtus käepärast olema mõni punane rakett ja ta hakkas nüüd ise punaste suurtükitule juhiks juhtides nende tule ründavate venelaste keskele. Seejärel ründas Siitam oma kompaniiga venelasi. Venelased olid paanikas, kandes suuri kaotusi, peamiselt oma kahuritule läbi. Kel elu sisse jäi, see põgenes. Ainult üksikutel õnnestus üle jõe pääseda. Suurem jagu langes oma suurtükitule läbi.

Teine pataljon paigutati Permisküla saarele, kus ta asus kaitsele. Nõrga distsipliiniga pataljon ei pidanud vastu 11. augustil avatud tugevale punaste suurtükitulele, samuti sai otsetabamuse pataljoni staap, kus surma said pataljoniülem koos teiste staabi koosseisu kuuluvate meestega, mis lõikas ära keskse juhtimise. Punaste tugev dessantüksus vallutas seejärel saare. Saarelt pääses vähe mehi.

Edasi punased aga ei pääsenud ning rügement püsis sellel positsioonil kuni venelaste läbimurdeni Tartu rindel. Taandumisel ei pääsenud rügement Alutaguse metsadest välja ning jäi punaste haardesse.

 

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"