Viies Piirikaitse Rügement

Viies Piirikaitse Rügement hõlmas peamiselt kolme maakonda: Võru-, Järva- ja Viljandimaad. Rügemendi staap ja staabikompanii formeeriti Paides, esimene pataljon Türi ümbruses, teine pataljon Paide ümbruses ja kolmas pataljon Põltsamaa lähikonnas. Rügemendi patarei moodustati Alatskivil alles juunis, kuna varem ei saadud kuskilt selleks relvi.

Nii nagu olid asjaolud teiste piirikaitse rügementidega, saadi varustus - nagu rõivastus ja jalatsid - alles aprillikuu viienda-kaheksanda paiku. Sellepärast logelesid mehed tegevuseta ringi, kuna enamikul olid oma saapad juba ära lagunenud. Ometi olid Saksa sõjaväelaod Riias ja mujal täis. Miks Saksa juhtkond sellist äraandmist ei näinud on mõistatuseks.

Samasugune teguviis toimus ka relvadega. Formeerimise algul anti meestele välja vanad Itaalia püssid ja Prantsuse kuulipildujad. Aprillis vahetati küll Itaalia püssiloksud ümber Saksa püsside vastu, kuid Prantsuse kuulipildujad jäidki kuni sõja lõpuni. Oleks olnud huvitav panna sakslasi sellsite relvadega sõdima, kuna sõja lõpupoole nad ei osanud seda teha isegi oma heade relvadega.

Voorivarustus, hobused ja veokid, saadi rekvisitsiooniga. Igale pataljonile anti ka üks veoauto ja sõiduauto. Rügemendi staabil oli kaks: veoauto ja sõiduauto ning veel külgkorviga mootorratas. Kuna varustuse saamisega oli suuri raskusi, mida ei aidanud parandada ka meie Kindralinspektuur, siis läks formeerimine ja väljaõpe väga aeglaselt.

Rügemendi juhtkond koosnes: rügemendiülem kolonel-leitnant J.Raudmäe, adjutant leitnant Herm, staabikompanii ülem leitnant Sillaots, esimese pataljoni ülem Vabadussõja kangelane major Boris Leeman, hiljem sai selleks leitnant Vallner, teise pataljoni ülem kapten Jakustant ja kolmanda pataljoni ülem leitnant A.Tannia. Patareiülemaks, kui see hiljem formeeriti, sai kapten Määr. Kompaniide ülemateks kõik reservohvitserid.

12. aprillil määrati esimene pataljon juba Peipsi äärde rannakaitsele. Kuna sel pataljonil polnud veel täielikku varustust, siis võeti see, mis puudus, teistelt pataljonidelt.

20. aprillil saadeti ka teine pataljon Peipsi järve rannakaitsele. Samuti ka seekord, võeti puuduv varustus kolmanda patajoni käest. Võib öelda, et sakslased tegid tõsist nalja meie piirikaitse rügementidega. Ühes teise pataljoniga läks Peipsi äärde ka rügemendi staap ja staabikompanii, milline oli samuti puudulikult varustatud. Viies Piirikaitse Rügement asus kaitsele Mustveest Varnjani, võttes lõigu üle Neljandalt Piirikaitse Rügemendilt nagu juba eespool märgitud.

Kolmas pataljon jõudis Peipsi kaldale alles juuni algul ning ta määrati Varnja külast Praaga-Koosa jõe suudmeni. Rügement oli allutatud Saksa 207. Diviisile. Rügement pidi ka ehitama kindlustused. Diviisi plaaniks oli igale jaole üks granaadikindel punker. Selleks käsutati ka lähematest valdadest kohalikke elanikke sõduritele abiks selle töö tegemisel.

Jaanipäeva paiku viidi esimene pataljon Meerapalu-Jõepera rajooni, kust arvati punaste Lämmijärvest ületulekut. Esimese pataljoni lõigu pidid üle võtma, sellega omi ridu hõrendama, teine ja kolmas pataljon. Juuli keskpaiku läks teine pataljon Jõepera-Mehikoorma rajooni ja tema lõigu pidi nüüd üle võtma Tartumaa Omakaitse pataljon leitnant Paul Onno juhtimisel. See pataljon allutati Viiendale Piirikaitse Rügemendile. Meerapalu-Mehikoorma rajoonis moodustati Viienda Piirikaitse Rügemendi kahest pataljonist, koos ühe Saksa patarei ja tankitõrje grupiga, 207. Diviisi kolonel Callachi juhtimisel.

Punaste lennuvägi paistis selles rajoonis olevat kaunis aktiivne, pommitades tihti viienda rügemendi positsioone, millest võis oletada peatset punaste rünnakut. Ühest pommist sai surma 4. juulil kolmanda pataljoni 12. kompanii ülem leitnant Peri koos nelja mehega.

Augustikuu algul elavnes punaste tegevus Peipsi järvel. Nende lennukid süütasid põlema Kasepää ja Tiheda külad, mis enamikus ka maha põlesid. Ei tea, mida punased tahtsid sellega saavutada? Nad ründasid ka Peipsil asuvat väikest Saksa laevastikku, kusjuures mõned laevad said pihta.

Kuna sakslased lõuna pool ei suutnud venelasi pidurdada, asus Viies Piirikaitse Rügement kindlustuste tegemisele Emajõe põhjakaldal. Rügemendi lõigu võttis üle 19. augustil Võru- ja Tartumaa Omakaitse pataljonidest moodustatud lahingrügement kolonel Kivi juhtimisel. Tugevaimaks ja sangarlikeimaks osutus rügemendi teine pataljon, pidades kinni Mehikoorma juures üle Lämmijärve tulnud kaks punadiviisi.

Kuna Narwa rindel, Sinimägedes, venelaste rünnakud seisma pandi, toodi lõunasse sealt abiks Eesti Diviisi osi kolonel-leitnant Alfons Rebase juhtimisel, siis määrati viienda rügemendi esimesed kaks pataljoni tema alluvusse. Kuna aga sakslastel selles rindelõigus olid jäetud suured tühimikud, ei suudetud venelasi Ahja jõe joonel pidurada ning tõmbuti Emajõe põhja kaldale, kus moodustati uus vastupanuliin. Rügemendi esimene ja kolmas pataljon asus punaseid tõkestama Lohkva-Luunja lõiku, kuna teine pataljon jäeti kolonel-leitnant Rebase käsutusse tema võitlusgrupi koosseisus.

Esimene pataljon asus rindele lõuna suunas, kuna kolmas pataljon võttis suuna läände, sest venelasi oli juba sisse tunginud Tartusse. Sellel positsioonil asus rügement kindlalt, lüües tagasi kõik venelaste katsed sillapeade laiendamiseks Räpina maantee suunas. Punaste suurrünnakul üle Emajõe katkes rügemendil side vasakul viibiva Saksa 94. rügemendiga, kelle rindelõigus toimus punaste läbimurre Luunja silla juures.

Rügemendiülemal puudus igasugune ülevaade olukorrast, kuna punased olid juba läinud mööda mõlemalt poolt rügementi, mida tunnistasid punatankide müra ja laskmine juba selja taga. Rügemendiülem otsustas, et venelased on teinud laiaulatusliku läbimurde ning tuleb organiseerida taandumist.

Taandudes Vesneri suunas, kohtus rügement Vesneri metsa serval venelaste jõududega, millised olid seal hästi sissekaevunud, nähtavasti teada saades rügemendi liikumisest. Rügement aga murdis punaste rindest läbi, hävitades hulgaliselt punaväelasi. Liiguti edasi põhja suunas, mis aga osutus ebaõigeks, sest venelaste motoriseeritud üksused olid jõudnud kiiremini edasi ning rügement ei pääsenud punaste haardest välja, jäädes metsadesse, kus jaguneti salkadeks. Neist nii mitmedki häirisid veel kaua punaste tagalat.

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"