Kolmas Piirikaitse Rügement

 

 

Kolmas Piirikaitse Rügement formeeriti Pärnu-, Viljandi- ja Saaremaal veebruari alguses. Pärnus koostati rügemendi staap ja esimene pataljon. Viljandis teine pataljon ning Lääne- ja Saaremaal kolmas pataljon. Rügemendi patarei formeeriti Ulilas, Tartumaal.

Rügemendi ülemaks sai kolonelleitnant M. Kaermaa, adjutandiks leitnant Evald Paal; esimese pataljoni ülemaks määrati major J. Purga, teise pataljoni ülemaks kapten Kõlu, kolmanda pataljoni ülemaks kapten Juhani ja patarei ülemaks n. ltn. Poom.

Relvastuseks taas igavene segu: Saksa, Hollandi, Prantsuse ja Vene püssid. Hiljem küll vahetati need Saksa püsside vastu. Kuulipildujateks Vene „Maxim“, Inglise „Colt“ Saksa 08, miinipildujateks Saksa omad, püstolid tsehhi 7.65 ja Saksa Parabellumid. Suurtükkideks olid Inglise kerged kahurid. Ainsaks heaks relvaks oli Saksa Sturmgewehr, millega oli varustatud rünnakkompanii. Seda relvastust vaadeldes jäi mulje, nagu ei oleks sakslased tahtnudki  sõda võita, või oli siin tegemist sihiliku äraandmisega, millega mõned kõrgemad sõjaväelased hakkama said? Hobuveokid rekvireeriti, samuti rakmed. Hiljem sai rügement 10 veoautot ja 6 sõiduautot ning mõned mootor- ja jalgrattad.

Rügemendis oli 2800 meest. Rõivastuseks Saksa munder, milline muidugi enamuses liiga väike, vist eestlaste nöökimiseks. Sama oli ka jalatsitega.

Käsirelvad ja muu varustus saadi Tartust, mille äratoomiseks anti sõjaväe- ja veoautod. Väljaandmisel ei tehtud mingit formaalsust, võis võtta, mida sooviti, millest ka tuli, et meestel oli püstoleid külluses. Jällegi sakslaste suhtes kahtlane asi, mis hakkas sõja viimasel aastal igal pool silma paistma.

22. veebruaril saabus käsk marsivalmis seadmiseks, olles allutatud Saksa 207. Julgestusdiviisile. Üksused toimetati Jõgevale raudteel, sealt edasi Peipsi järve juurde jalamarsil. Rannakaitse rajooniks oli esialgu määratud Pala ümbrus.

Märtsi keskel viidi rügement Mustvee rajooni, üle Peipsi jää valgunud punaste vastu võitlemiseks. Üks vaenlase jõuk, umbes 400 meest, oli Omedu juures üle tulnud ning valgunud ümbruskonna metsadesse.

Selle jõugu likvideerimiseks oli omapärane käsk. Rügement pidi grupi asukoha kindlaks tegema, kuid ei tohtinud omal käel midagi ette võtta, vaid pidi sellest teatama diviisile. Kuna side oli äärmiselt vilets (käskjalgade kaudu), siis korralduse saamine diviisi staabist võttis aega terve päeva. Punased aga loomulikult ei jäänud ootama, vaid kui mõni pataljon või kompanii läks haarangule, olid venelased kadunud. Omakaitse ja omal käel tegutsevad rügemendi osad olid aga palju edukamad, hävitades suurema osa jõugust ning võttes ka vange. Jõugu likvideerimisest sai üks pataljon siiski ametlikult osa võtta, hävitades 70-mehelise punaste grupi.

Aprilli algul paigutati rügement Tudulinna, Lohusoo rajooni. Liikumisel Tudulinna korraldas kindral Model rügemendi osadele inspekteerimist, taktikalist õppust ja lahinglaskmist. Üks kombineeritud kompanii pidi lahingkõlbulikkuse proovi tegema. Muidugi tegigi selle. Kuid rügemendi juhtkonna arvates nigelalt, Modeli arvates aga „Sehr gut!“.

Pärast õppust teostati kompanii ülevaatust, et väegrupp „Nordi“ ülem kindral Model saaks näha meeste väljanägemist ja varustust. Diviisi ja korpuse ülemad käskisid siis küsida, mida hädapärast vaja. See olevat suur võimalus asju korraldada. Loomulikult siis ka küsiti nii, et väegrupp „Nord“ intendandil läksid silmad punni. Nõudmine antigi edasi siis kohe raadio kaudu Tapale, pealattu, ning juba järgmise päeva hommikul oli osa varustust kohal. Väliköögid, milledest oli suur puudus, tulid veoautode taga sellise kiirusega, et pooled rattad olid kadunud. Kasu oli neist aga siiski.

Samal päeval anti käsk moodustada rünnakkompanii, mis juba järgmisel hommikul teostati, varustuseks suurepärased Sturmgewehr’id. Peab aga ütlema, et puuduliku väljaõppe ja sellepärast ka distsipliini nõrkuse tõttu nendega kui uute relvadega tekkis õnnetusi, mida soodustas mõnikord ka joobnud olek.

Kuna punased pommitasid tugevasti Mustveed, sigines ka Roostoja ümbrusse punaseid salku. Rügemendi osi kasutati mõnda aega nende salkade likvideerimiseks. 4. mail paigutati rügement Narwa jõele Permisküla-Vasknarva vahele. Rügemendi esimene pataljon oli lähetatud sinna juba varem. Seal selgus, et rügemendi lõik oli äärmiselt lai, sellepärast soovis rügemendi juhtkond paigutada eesliinile ainult nõrku osi ja moodustada tagapool tugevad varud, mis oleksid kindlustanud üllatuste vältimist. Samuti oli teada, et venelastel oli suuri raskerelvade tagavaru, mis oleks olnud võimelised eesliinil olevaid osi hävitama ning sellega tekitama tühemiku nende võitlejate läbivalgumiseks. Oli vaja tugevat varu tagapool, et likvideerida läbivalgujaid. Sellest tekkis suuri diskussioone diviisi staabiga, kus kõik olid sakslased. Samuti tahtis rügemendi juhtkond varusolevate meestega toimetada hädavajalikku väljaõpet. Selle kõigega aga ei nõustunud diviisi juhtkond, mis veelkordselt näitab, et teatud kohtadel Saksa juhtkonnas oli tegemist sihiliku Eesti väeosade ignoreerimise või isegi äraandmisega.

Õnneks kandis see rindelõik rahuliku kaevikusõja iseloomu. Peab samuti märkima, et eestlastel oli laskemoon normeeritud, mida aga polnud sakslastel. Enamasti vaenlasel aga ei näinud sellest puudust olevat, milletõttu nende raskerelvade tuli  domineeris. Osaliselt saadi sellest ka aru, kuna Saksa tööstused olid kõvasti kannatanud alaliste lääneliitlaste pommitamiste läbi. Nii viimaste, kui ka enamuses Vene tööstus, olid aga terved.

Rügemendi toetuseks oli antud üks Saksa kolmepatareiline suurtükigrupp. Oli aga selline kummaline asjaolu, et kui nõuti suurtükitule toetust, siis pidid diviisihärrad enne seda kinnitama. Selline koomiline olukord aga tõi tuletoetuse peaaegu alati kohale alles siis kui oli juba liiga hilja. Sellepärast võis rügement kindel olla ainult oma patareidele, mida saadi kasutada oma äranägemise järgi.

Nagu alati, püütakse sõjas kindlaks teha, kes on vastaseks. Venelaste luurel läks siiski paar nädalat kindlakstegemiseks, kes olid nende vastased rahvusliku kuuluvuse poolest, nii tehti algul propagandat saksa keeles. Siis aga hakati järsku eesti keeles sõimama, millegipärast eriti major Purgat, nähtavasti peeti teda rügemendi ülemaks.

Õhuluure andmeil oli venelastel rügemendi lõigu vastas 20 suurtükipatareid meie 4 vastu. Harilikult kasutasid venelased korraga kaheksat patareid. Augusti lõpul viidi osa punaste patareisid ära, tõenäoliselt Emajõe rindele. Punased püüdsid seda maskeerida sõja algusel sakslaste poolt kasutatud taktikaga – rünnaksuurtükkidega.

 

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"