Teine Piirikaitse Rügement

Teine Piirikaitse Rügement formeeriti Tartus, Võrus ja Valgas nende linnade lähiümbruses.

Tartus formeeriti rügemendi staap ja esimene pataljon, Valgas kolmas pataljon ning Võrus teine pataljon ja Petseris teise pataljoni 5. kompanii. Rügemendi patarei formeeriti Jõgeval.

Kohalik Omakaitse muretses rekvireerimise korras hobused, veokid ja vastavad rakmed rügemendile.

Rõivastus oli Saksa sõjaväe vormirõivastus, oma vormirõivastuse puudumisel. Tekkis aga raskusi meeste rõivastamisel, kuna enamus varustusest oli väiksenumbrilised. Sellepärast osa mehi käis mitu kuud veel oma erariietes. Sama häda oli ka Saksa poolsaabastega. Asi ei tahtnud aga sugugi paraneda, mõnede Saksa ametnike sihilikkuse tõttu.

Märtsi lõpul inspekteeris rügementi kindral Model Kurtna laagris, leides rügemendi riietuse sedavõrd viletsa, et 24 tunni jooksul seitse kõrgemat inventuuriametnikku Riiast lennukiga kohale toodi, millejärel aprilli algul otse Riiast saabus kaks vagunitäit tuliuut varustust ning rügement sai endale korraliku varustuse. Pole teada, kuidas käis mõnede Saksa ametnike käsi.

Rügemendil puudus ka pioneervarustus, peale traadilõikamise kääride, sae ja kirve. Ehkki traat-side varustusega oli pisut parem olukord, oli siiski puudu väliaparaatidest, mis tekitas raskusi side loomisel allüksustega. Pataljonid, ja ka osa kompaniidest, olid varustatud D-tüüpi väikejõuliste raadioaparaatidega. Sidepidamiseks diviisiga oli olemas tugevajõuline aparaat.

Rügemendi ülemaks määrati kolonelleitnant Juhan Vermet, adjutandiks kapten Julius Edur. Esimese pataljoni ülemaks kapten M. Niinepuu, teise pataljoni ülemaks Sillaots, kolmanda pataljoni ülemaks kapten M. Leetmaa ning patareiülemaks leitnant Riismandel.

Rügement oli juba algusest peale allutatud Saksa 207. Julgestusdiviisile, nagu oli ka enamus teisi piirikaitserügemente. Pataljonid koosnesid kolmest laskurkompaniist, ühest raskekuulipilduja kompaniist, sidekomandost, ühest miinipildujarühmast ja kergest tankitõrjerühmast – peale selle lahing- ja majandusvoorist.

Relvastuseks jälle Vene saagirelvad: püssid ja kuulipildujad, samuti tankitõrjekahurid ja miinipildujad. Mõnedele üksustele anti ka prantsuse ja tsehhi kuuli- ja miinipildujad.

Kuna Saksa rinne oli Venemaalt taandudes lagunenud, ei antud aega väljaõppeks, vaid rügement käsutati juba 15. veebruaril rindele, õnneks siiski Peipsi rannakaitsele, Varnja-Praaga rajooni. Siin ehitati jääle palktõkked punaste mootorsaanide tõkestamiseks. Iga 200-300 meetri järel asetati umbes jaosuurune julgestuspost, kes tegi endale roost ja lumest osmikud külma kaitseks. Päeval liikusid järvel iga kompanii lõigus luurepiilkonnad 10-15 km kaugusel rannast.

Tarakvere lahing

10. märtsil tungis 700-meheline punaste üksus Omedu juures üle Peipsi jää, valgudes Kasepää ja Tarakvere metsadesse. 207. Julgestusdiviis rakendas selle jõugu, kelleks osutusid hävituspataljonlased, likvideerimiseks Omakaitse ühe kompanii ja teise rügemendi kolmanda pataljoni 12. kompanii, Saksa major Bernhardi juhatusel.

12. kompanii sai major Bernhardilt käsu asuda Metsaküla teeristil asuva vastase poolt lummetallatud rada pidi tema jälitamisele, ülesandega luua vastasega kontakt ja hävitada ta. Kompanii, asudes teele Tarakvere suunas, saatis ette julgestuseks ühe rühma leitnant Jaaksoni juhatusel. Kell 13:45 sattus kompanii ees liikuv rühm Meti talust põhja pool vastase nõrkadele katteosadele. Vastane ei pidanud aga survele vastu ja taandus, jättes maha surnuid.

Punaseid jälitades saatis leitnant Jaakson ette ühe jao järjestikku liikudes, mitte aga pannes välja külgpiilureid, suuskade puudumisel, mistõttu kahel pool olev mets jäi läbi vaatamata, see aga sai ka jaole saatuslikuks.

Vastane oli liikunud põhja suunas sihti mööda, kuhu jõudis ka leitnant Jaaksoni rühm. Ette saadetud jagu, olles jõudnud 30 meetrit sihti mööda liikuda ning ka sellele järgnenud rühm jõudnud täies ulatuses metsasihile, sattus vasakult poolt metsasihti umbes 100 meetri kauguselt eest ja selja tagant vastase tugeva tule alla. Rühmaga kaasa liikuv major Bernhard ja leitnant Jaakson said kohe surma, samuti mitmed teised mehed. Kogu rühm oli kinni jooksnud. Mehed viskusid kahel pool sihti kraavidesse ja avasid omalt poolt tule lähedalolevale vastasele. Hästi varustatud ja väljaõpetatud seitsmesajameheline Vene hävituspataljoni järelvägi oli hobuserauakujuliselt liikunud ette, vasakule ja tahapoole metsasihile, ning selle haardesse oli sattunud leitnant Jaakson oma rühmaga.

12. kompanii kaks rühma, kes liikusid 300 meetrit tagapool, hargnesid kahele poole rada ja tõttasid appi, nad sattusid aga oma üliagaruses osaliselt vastase haardesse ning seljataguse tule alla. Kompaniid ähvardas ümberpiiramine. Et seda ära hoida, hakati tagasi tõmbuma, mis nõudis ohvreid. Kuna vastase tuld polnud meiepoolse tulega võimalik maha suruda, jäid mõned raskelthaavatud venelaste kätte.

Võitluse ajal oli ilm juba täielikult pimenenud ega polnud võimalik taanduvaid rühmi koguda. Hommikuks olid siiski kõik rühmad ilmunud kogunemispunkti, tuues kaasa ka haavatud kaaslased, kes toimetati haiglasse.

Järgmisel päeval, Saksa tankide ja üksuste toetusel hävitati Kangroveski ümbruses kogu 700- meheline Vene hävituspataljonlaste salk koos tema juhi politruk Markoviga.

Päev hiljem, pärast Markovi grupi purustamist, tuli 12. kompanii varempeetud lahinguväljale, kus leiti kaheteistkümne mehe laibad koos Saksa major Bernhardiga. Raskelt haavatud mehed olid venelaste poolt tapetud täägitorgetega näkku, rinda ja kõhtu. Punase paradiisi toojad, kelle usutunnistuseks kommunism, ei halastanud haavades maasolijaile. Lumesolevate jälgede järgi selgus ka hävituspataljoni ettekavatsetud lõksu läbiviimine.

Kui Vene hävituspataljonlaste järelvägi, kel oli tulevahetus ltn. Jaaksoni rühmaga, nägi, et meestel puudusid suusad, oli neil selge, et mehed sügavas lumes kasutavad ettetallatud teerada, mistõttu jäi mets kahel pool läbi vaatamata. Selle järele valmistas venelaste järelpatrull ka oma lõksu, liikudes kahelt poolt metsa sisse, siis tagasi vastu eelpatrullile, jäädes metsasihist 100 meetri kaugusele varitsema. Nad lasid julgestusjao mööduda ning avasid siis Jaaksoni rühmale lähedalt tule.

Siin tuli ka esimest korda ilmsiks Vene saagikssaadud laskemoona puudulikkus, kuna paljude padrunite juures tekkis tõrkeid, mis viisid relva mõneks ajaks tegevusest välja. Ka olid mehed kogenematud ega pannud tähele venelaste jälgi.

Vaenlase jõugu likvideerimisel ülesnäidatud teenete eest sai rügemendist esimesena raudristi leitnant R. Vaabel.

23. märtsil tõmmati rügement rindelt tagasi ning veeti veoautodel Kurtna laagrisse, kust aga koheselt jalamarsil mindi uuesti rindele, vahetades välja 11. Ida-Preisi Diviisi osi. Rügement allutati nüüd 58. Saksa Diviisile. See rindelõik võeti üle 23. märtsil Putki rajoonis. Vahetus toimus äärmiselt ebasobival ajal, kevadise poriga. Kuna Saksa üksused olid enne sula tulekut varustanud end kõige vajalikuga, siis pidi rügement end nüüd toitma ja laskemoonaga vedama meeste omal jõul kuni 7 km kaugustelt varustamiskohtadelt. Kõigega saadi aga hakkama ning tehti ka vajalikud kindlustustööd isegi kohati pehmel soisel pinnasel.

30. märtsi varahommikul avas vastane miinipildujatest ägeda tule 9. ka 10. kompanii kaitselõikudele, kus mõned mehed said haavata. Rünnakut aga ei järgnenud. Kuid veel enne pimeduse tulekut kordas ta tulelööki, millele järgnes kahe kompanii suurune rünnak 9. kompanii lõiku, lootes eestlasi üllatada, kuna muidu sel kellaajal kunagi rünnakut ei kavatsetud. Nad said aga ise üllatuse osaliseks – neid lasti tulla 150 meetri kaugusele, alles siis avati neile tuli. Vene ahelikud vajusid maa külge ja videvikus oli näha nende taandumist. Saadi saagiks 4 kuulipildujat ja 7 püstolkuulipildujat ning paarkümmend püssi nende langenutelt. Eestlastel oli 5 haavatut.

Sellest peale tegi vaenlane mitu luureüritust. Sageli lendasid ka madalalt üle lennukid tulistades pardarelvadest ning visates mõned väiksemad pommid, iseäranis Lalli jaama ümbruses. Näis, et venelastel oli kavatsusel suurem rünnak, kuna püüti kindlaks teha meie vastupanupesi.

5. aprilli hommikul, enne valgenemist, avas vastane kahurite ja miinipildujate tule 9. ja 10. kompanii lõiku, mis kestis paarkümmend minutit. Sellele järgnesid viies kohas rühmasuurused luuregruppide rünnakud, millised kõik löödi tagasi nende kaotustega.

17. aprilli lahing

Teise Piirikaitse Rügemendi käes olev Putki kõrgendik ulatus kiiluna Vene positsioonidesse sisse. Nii kiilu sügavus kui ka laius oli umbes 1000 meetrit. Tipu otsas asus Putki metsaülema maja koos kõrvalhoonetega. Keskosas voolas meetrikõrguste madalate kallaste vahel Putki oja. Kiilu idapoolset külge kaitsesid kolmanda pataljoni 9. kompanii ja esimese pataljoni osad. Vaenlase jõudude rakendamine ja löögi suund tähendas, et 17. aprilli rünnaku eesmärk oli vallutada Putki kõrgendik koos Lalli jaamaga. Sellega suruda 2. Rügement läänes asuvasse sohu.

17. aprilli hommikul kell kolmveerand neli kõlasid vastaspoolelt kolm tankitõrjekahuri lasku, granaadid lõhkesid 10. kompanii lõigus. Kolmkümmend minutit hiljem oli kogu kolmanda ja esimese pataljonide eelserv ja lähem tagala raskete kahurite ja miinipildujate tulelöögi all. Mürsud langesid ruutude viisi. Vastane tahtis kogu pindala, mida ta kavatses rünnata, enne üle külvata ja kogu elavjõu hävitada. Eriti sai tugevat tuld 10. kompanii , kuhu oli arvata ka rünnaku peasuunda. Side traadi teel katkes, seda tehti virgatsitega. Telliti Saksa patareide tuld 10. kompanii teise rühma ette, kust vaenlane pressis suurte jõududega. Naaberkompaniid andsid sinna flankeerivat tuld. Rünnak löödi tagasi.

30. juuni lahing

30. juunil ründas vaenlane kolmanda pataljoni  12. kompaniid sõrmekujulise mäeseljandiku jalal udu kaitse all. Saksa kahurvägi oli andnud 28. juunil sõrmele, kus asusid venelased, tugeva kahurväe tulelöögi, hävitades nii mitmedki punkrid. Sellele vastutasuks laskis venelane 30. juunil kogu 12. kompanii lõigu ete 30 udumiini. Koheselt avati kompanii ette pataljoni miinipildujate tuli, millele sekkus paari minuti järel Saksa patareide tõkketuli. Kuuldi venelaste kisa ja nende püstolkuulipildujate raginat. Kui udu hõrenes, oli näha vaid venelaste riismeid taandumas.

Sõrme juures lahutas vaenulikke pooli 120 meetri sügavune maariba. Ootamatusele ja kiirusele rajaski vastane oma rünnakukava, arvates et rünnaku algul on meie tuli nõrk ja lühikese vahemaa tõttu ta jõuab meie kaevikutesse enne, kui meie automaatrelvade enamik tule avab. Selleks oli rünnaku alguseks määratud ebatavaline aeg, päeval kell 15:00. Arvestati, et meie pool ollakse lõunauinakus või pärast sööki päikesepaistel leiba luusse laskmas, või koguni metsas marjul. Vaenlane lootis meie relvade juurde jõuda enne, kui relvaomanik ise. Ootamatuse saavutamiseks ei antud enne rünnakut raskerelvade ettevalmistustuld. Udugranaadid lasti massiliselt ühe minuti jooksul. Vastane ei arvestanud, et tema udugranaadid olid meile alarmiks ja käsuks tule avamiseks. Samuti ei teadnud ta, et meie vaikivad relvad tulepositsioonil olid kohandatud öiseks ja udus laskmiseks. Kui selles lahingus meie vaikivate automaatrelvade tule avamine oleks mõne minuti hilinenud siis oleks vaenlane meie positsioonidest läbi jooksnud ja hõivanud 50 meetrit tagapool asuva metsa.

Vastase läbimurde likvideerimiseks pidanuks pataljoni varukompanii andma vastulöögi, mis metsasel maastikul oleks olnud ohvriterikas. Eestlaste lahinguplaan oli hästi välja töötatud.

8. juulil saatis venelane sama pataljoni uude lõiku rünnakule karistusrooduna Putki rajoonis. Venelased ilmusid öö jooksul 9. kompanii lõiku erinevatel kelleaaegadel 10-30 mehelistes gruppides.

Mõnikord lähenesid nad roomates ahelikus, teinekord liiguti tihedas udus jaokolonnides käsigranaatide viskekauguseni. Kui neil õnnestus märkamatult lähedale hiilida, viskasid nad granaadid ja tormasid vastu moondamistara, millest läbitungimine võttis aega ja nad hävitati.

Ainult ühel korral õnnestus 10-mehelisel grupil sissemurre, mille likvideeris varukompanii. Muidu hävitati nende grupid juba eelserva ees. Vaenlase kaotusi neis naginates hinnati 50 mehele, meil oli kolm surnut ja neli haavatut.

Järgnevate nädalate jooksul teostas vaenlane rügemendi tiivalolevale Saksa rügemendile mitu rasket rünnakut, surudes ägedates lahingutes kannatanud Saksa rügemendi tagasi. Venelaste edasitungi Saksa kokkukuivanud rügement ei suutnud pidurdada ning vaenlane oli 1. augustil oma sissemurdega jõudnud juba kaks kilomeetrit Teise Piirikaitse Rügemendi kolmanda pataljoni lahtise tiiva taha.

Siis toodi Sinimägedelt kohale Eesti Diviisi 47. Rügement kolonel Venti juhtimisel, kes peatas sakslaste taandumise ja riivistas kuuekilomeetrise vaenlase sissemurde. Nüüd tekkis venelastel aga hea võimalus Teist Piirikaitse Rügementi rünnata selja tagant. Kuna piirikaitserügemendil puudusid varud, siis moodustati kiires korras eesliinil olevatest väljatõmmatud üksuste jagudest löögiüksused. Kasutati ära ka rügemendi staabikompanii. Kuidagi saadi vabaks ka teise pataljoni seitsmes kompanii, Saksa kaks pioneerkompaniid ning Kolmas Piirikaitse Rügement saatis ühe pataljoni.

Tehti kiired ettevalmistused küljelt ja tagant tuleva vaenlase rünnaku vastuvõtmiseks. Kahurväe tulejuhid käisid olukorraga tutvumas.

2. augustil kell 23:00 teatas 7. kompaniist väljasaadetud patrull, et venelased asuvad kahel pool raudteed, millest võis oletada, et vaenlane kavatses rünnata tiivalt. 3. augusti hommikul ründaski vaenlane ootamatult teise pataljoni 7. kompanii lõiku, kusjuures jooksis eesservas olevast 7. kompanii rühmast üle. Ta suruti aga maha tagantpoolt tankitõrjekahurite ja kahe tagapool asunud rühma poolt. Vastase esialgne edu tuli ootamatusest, kuna nende rünnakut ei juhatanud sisse kahurväe ettevalmistustuli.

Hoolimata meie tulest, liikusid venelased roomates kahele rühmale lähemale, eesmärgiga sellest kaitsest samuti üle joosta. Vaenlase peatamiseks anti kell 5:15 meie raskerelvade tulelöök, mis istus hästi kanarbikus roomavate venelaste keskel. Kanarbik kees, oigas ja põles. Maapind vappus plahvatustest. Õhku kerkisid sajad mullasambad. Punaväelased põgenesid, kes said. Kell 5:25 lõppes meie kahurväe tuli ning asuti vasturünnakule. Kaotatud positsioonid võeti peatselt tagasi. Haavadesse surijatelt punaarmeelastelt saadi teada, et rünnaku sooritas üks punaste pataljon, milline suuremalt jaolt hävitati.

Tekkis tunniajaline vaikus. Ainult kahurvägi tulistas vastase positsioonide sisemust, kus võidi teha koondumisi uueks rünnakuks. Kell 7:00 algas meie eesliinil raskekahurväe tuli. Selle tule eest roomasid meie väikesed rünnakgrupid võssa kahele poole soosaart, rünnaku lähtekohta tagasi. Vastase tulelöök kestis 15 minutit, peamiselt sinna, kus viibisid ainult nende oma langenute laibad.

Pärast punaste tulelööki kell 7:30 ilmusid kiirjooksul uued punaste rünnakulained. Nende pihta suunati miinipildujate, tankitõrjekahurite ja kuulipildujate tuli. Kiirjooks kanarbikus muutus roomamiseks. Kui roomajad olid jõudnud paarisaja meetri kaugusele, sattusid nad meie kahurväe ja miinipildujate tulelööki. Vasturünnak oli esialgu edukas, siis aga lõppes tankitõrjekahuritel laskemoon otsa. Kuna vaenlasel ei näinud puudust tulevat varudest ja meil oli väljalangemisi, tõmbuti kell 18:00, pärast mitut edukat vasturünnakut, varupositsioonidele.

Pärast 2. augustil saadud verelaskmist jätsid venelased rügemendi lõigu enam-vähem rahule, kuni septembrikuu alguseni, piirdudes miinipildujate segavtulega, millele meie poolt vastati, ning vähemate luurepatrullide tegevusega. Septembri algul, ühel ööl, üritas vaenlane siiski tugevate jõududega 9. kompanii lõiku sisse murda, löödi aga tagasi neile suurte kaotustega.

17. septembril venelaste suurte jõududega läbimurre Emajõe rindel muutis olukorda, ning rügement algas taandumist. Saksa ülemjuhatuse saamatuse tõttu jõudsid punased diviisid aga ette ning rügement jäi punaste haardesse. Rügement hajus sellejärel laiali väiksematesse gruppidesse, kes varjasid end. Mõned grupid võitlesid veel kommunistide vastu pärast sõda.

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"