Esimene Piirikaitse Rügement

 

 

Esimene Piirikaitse Rügement formeeriti mitmes kohas veebruarikuu algupoolel 1944. aastal: Tallinnas, Rakveres, Riisiperes ja Vasalemmas.

Rakveres formeeriti esimene pataljon, rügemendi suurtükiväe patarei ja staabikompanii.  Tallinnas pandi kokku teine pataljon. Riisiperes formeeriti kolmas pataljon ja Vasalemmas kolmanda pataljoni 12. kompanii.

Rügemendis oli 2800 mehe ümber. Relvastuseks, nagu kõikides piirikaitse rügementides, võimatu segu: vene püssid, prantsuse kuulipildujad, tšehhi miinipildujad jne. Kes küll Saksa sõjaväe juhtidest sellise supi kokku keetis, pidi olema peast põrunud. Polnud ju sakslastel puudus kergetest relvadest. See pidi olema sihilik sabotaaž. Tuleb imestada, et meie kindralinspektuur ei teinud pea midagi selle segaduse parandamiseks.

Esimese Piirikaitse Rügemendi ülemaks määrati endine Sõjakooli esimese kompanii ülem major Jaan Tamm. Tema adjutandiks sai kapten Kolk. Esimese pataljoni ülemaks oli kapten Aleksander Veelma, teise ülemaks kapten Ausmees, kolmanda pataljoni ülemaks määrati major Raimond Hindpere ja patareiülemaks leitnant Tölpus, hiljem noorem-leitnant Koperman.

27. veebruariks oli formeerimine juba niikaugel, et rügement alustas sõitu koondumiskohale Petserisse, kuhu jõuti 29. veebruaril. Seal allutati rügement Saksa 207. Julgestusdiviisile, kes rakendas selle koheselt Pihkva järve rannakaitsele Võõpsu, Kolpino saare, Kulje ja Krasnaja Gorka rajoonis, ilma väljaõppeta!

Selles rajoonis oli rügement maikuu alguseni, mille järele viidi ta Pihkva järve lõuna kalda kaitseks Velikaja jõesuudmest kuni Obtjoki jõesuudmeni. Rügemendi staap asus Holohalnajas.

Esialgu polnud rügemendil suuremat lahingutegevust, välja arvatud mõnede punaste luureüksuste tagasilöömine, kes püüdsid üle jää tungida Eestisse. Kui järve jää sulas, ei püüdnud punased enam üritada seda.

Kui 21. juulil venelased alustasid pealetungi Pihkva-Ostrovi joonelt Valga suunas, liikudes algul mööda Pihkva-Riia kiviteed, olles jõudnud juba Irboskasse, tõmbus rügement Obtjoki jõe joonele, sulgedes punastele tee läände.

Pihkva-Riia kivitee rajoonis polnud aga mingisugust suuremat kaitset, mille tõttu punased olid peagi möödunud Obtjoki jõe joonest. Siis tõmbus rügement tagasi Võõpsu rajooni asudes kaitsele Võhandu jõe joonele, kus ta tõkestas punaste pealetungi kuni 16. augustini. Peab märkima, et Võhandu jõe joonel tegi rügement tõhusat tööd, eriti Võõpsu kaitsel olevad kompaniid.

16. augustil tulid üle Lämmijärve Mehikoormasse kaks Vene diviisi. Nende vastu võitles 5. piirikaitse rügemendi teine pataljon. Sellega olid punaväe osad jõudnud juba esimese rügemendi selja taha, mispärast rügement taandus läbi metsade, jõudes välja Ahja jõe joonele. Siin oli rügement kaitsel lühikest aega, kus oma visadusega silma paistis eriti kolmas pataljon.

Kuna rinne oli ka siin hõre ning vastasel suur ülekaal, pidi rügement taanduma Emajõe põhjakaldale, asudes kaitsele Luunja ja Kavastu vahelisse lõiku. Siin oli rügement rünnaku ootel enam-vähem vaikselt kuni 17. septembrini.

17. septembril kell 6:30 algas Emajõe rindel punaste turmtuli, mis oli suunatud peamiselt Esimese Piirikaitse Rügemendi, Saksa 94. rügemendi teisele pataljonile ja kolonel-leitnant Venti võitlusgrupile. Punaste tuli oli sel korral eriti tugev, kestes üle tunni aja. Kuna ka kaitsepositsioonid olid halvasti valitud ning ebakorrapäraselt moondatud, oli Esimesel Piirikaitse Rügemendil turmtule läbi suuri kaotusi. Rindele oli tekkinud sedavõrd suuri lünki, et oli võimatu takistada venelaste jõest üle tulekut. Ellujäänud püüdsid end varjata ning pimeduse tulekul liikudes läbi metsade välja jõuda Koosa rajooni. Sinna koondus umbes kahesaja mehe ümber, kes asusid seal kaitsele. Siin näitasid mehed erilist vastupanu, takistades punaste edasitungi põhja suunas. Kuna aga punased neist möödusid, taandusid Esimese Piirikaitse Rügemendi mehed Alatskivi rajooni, kus võitlesid punaväe osadega kuni pimeduse tulekuni, mille järele taanduti lääne suunas.

Esimesest Piirikaitse Rügemendist on vabasse maailma jõudnud ainult mõned üksikud mehed!

 

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"