"Muinasjuturügement 1001"

 

 

Eestlased pole midagi eriti kuulnud ühest Eesti üksusest, mida selles teeninud  eestlased kutsusid varjunimega "Muinasjuturügement 1001".

Tegelikult oli "Muinasjuturügement 1001" luureüksus, mis tegi oma tööd eletrooniliste vahenditega. Selle rügemendi tegelikuks asutajaks oli Grupp Ceallarius s.o. vastuluure organisatsioon. Cellariuse ülesandel toimetas värbamist ja oli ka eestipoolseks ülemaks Soome sõjaväevormi kandev eestlasest inseneriväe ohvitser kapten A.Kalmus.

Eestis allus üksus tegelikult Saksa mereväele. Alguses nimetati teda "Hochstelle 3", hiljem oli nimeks "Nachrichtenaufklärungstelle 6". Viimaseks nimeks oli aga sellel väeosal "Reinhard".

On teada, et enne nn. "Dienststelle Reinhard", tegevusse astumist töötas sel alal Tallinnas grupp Eesti eraisikuid ja üks Eesti veltveebel kaheksa raadioaparaadiga. Üksuse asutamise peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et sakslastel polnud küllaldaselt vene keelt oskavaid isikuid. Eestlaste hulgas leidus neid aga küllalt.

Rahva hulgas, nii kodumaal Eestis kui Lätis, oli üldine arvamine, et tegemist oli ainult tuntud Saksa sõjaväesaatja "Soldatensender Ursula" personaliga, millist arvamist põhjustasid ka kolm kõrget raadiomasti.

Üksusesse tulnud meeste minevikku uuriti vastavate võimude poolt väga põhjalikult, mis oli loomulik sellist laadi töö puhul. Sellest tuligi, et esialgsest koosseisust eemaldati kaks allohvitseri ja kakskümmend kaheksa meest. Osa poliitilistel põhjustel, osa aga kui vastuvõtmatud sellist laadi töö jaoks. Tallinnas avastati peatselt ka üks punaste agent, kes oli mingil moel sisse pugenud sellesse üksusesse. Ta põgenes, kuid hiljem tabati.

Kõigile üksuse liikmeile oli välja antud nn. julgeolekupoliis. Selle tõendi väljaandjaks oli maavägede kindralstaabi osakond "General der Nachrichten Aufklärung". Dokument kandis väli- ja sõjaväepolitseile tuntud märget "OKH/GenS/Op.Abt.(la) Nr.9468/44 g.K., v.17.9.44".

Selle paberi põhjal olid Eesti poisid "Reinhard´i" juures tunnistatud "saladustekandjaiks" ja seetõttu ei tohtinud neid rindele või selle lähedusse paigutada, kus nad võinuks sattuda vaenlase kätte. Selle paberi alusel pidi välipolitsei taandumisel andma eesõiguse ohupiirkonnast kiireks tagasitõmbumiseks.

Saadud andmeid kasutades päästis see üksus oma tööga nii mõnigi kord ohtliku olukorra. Üks selline meie rahvale ja väeosadele suure tähtsusega juhtum oli Tukkumi juures Lätimaal.

Teatavasti ähvardasid venelased Tukkumi all läbi murda ja jätta kotti kõik Baltikumi põhjapoolses osas olevad väeüksused. "Muinasjuturügement 1001" poolt õigeaegselt hangitud andmete kohaselt oli see aga Saksa ülemjuhatusel teada ja nii saadi koondada õigeaegselt kiires korras väeosi ning punaste suure hooga tehtud rünnak väljajõudmiseks Balti mere äärde löödi neile veriselt tagasi. Sellega avati tee, mida mööda nii Eesti sõjamehed kui ka eraisikud said välja pääseda nende haardest.

Samuti päästis see rügement oma venelastelt püütud andmetega eestlased ja sakslased Miitavi all kotti langemast. Ainult ühel soomusdiviisil läks halvasti väikese kuulmisvea pärast.

Mis kergendas Eesti vastuluure tegevust oli asjaolu, et sel ajal, kui Saksa Põhja- ja Keskrinne olid üldiselt taandumas, loobusid venelased tülikate koodide kasutamisest ja andsid peaaegu kõik oma sõnumid edasi lahtise tekstiga. Tol ajal võttis koodide kasutamine palju aega ning venelastel polnud ka selleks küllaldaselt treenitud inimesi. On ju kodeeritud teksti vaja osata lugeda.

Nii teatasid venelased eestlaste kuuldes Rakvere, Tapa, Tartu ja teiste Eesti asulate ja linnade langemisest. Need teated olid rõhuvad. Kui aga teatati Tallinna langemisest, siis näis igasugune lootus kadunud olevat. Hellitati ju lootust, mida need eestlased salaluure teenistuses, loomulikult, ka teadsid ja mis oli Saksa juhtkonna kunagine kava, et luuakse sillapea Tallinna lähikonna. Saksa ülemjuhatus aga lõi selle hiljem Kuramaal, milline püsis sõja lõpuni ja maksis venelastele palju verd. Kui Tukkumi taandumistee avati siis viidi ka "Muinasjuturügement 1001" rongiga Meemelisse.

Muide, seni Wehrmachti vormi kandvad eestlased pidid pärast antendaati Hitlerile selga tõmbama SS vormirõivad, kuna kõik välismaised üksused loeti siis automaatselt SS'ile alluvaiks. Tol korral Eestis olev üksus arvati kohe Kloogal asuva Eesti Diviisi tagavararügemendi nimekirja, ehkki tegutseti iseseisvalt. Sakslased, nii ülemad kui ka instruktorid, jäid edasi Wehrmachti koosseisu ja mundritesse.

Kuna olid ametlikult Eesti Diviisi koosseisus, siis loodeti, et ka mõni Eesti ohvitser lisatakse üksuse koosseisu. Seda aga ei juhtunud. See oligi siis üks imepärane üksus Saksa vormides: meeskond SS koosseisus, kuid ülemused pea kõik Wehrmachti mehed.

Selline imepära nagu ei sobinud sakslastele ning vahel tekkis ka koomilisi juhtumeid. Näiteks taheti üksust, kui kahtlast vahistada Berliinis, sest jaama komandant ei suutnud ega tahtnud kuidagi uskuda, et niisugune segu sakslaste juures üldse on võimalik.

Kui üksus viibis alles Lätis, siis külastasid teda mitu "päästetud" Saksa kindralit ja diviisiülemat, et tehtud töö eest meestele isiklikult avaldada tänu. Rügemendile jagati II klassi teeneteriste mõõkadega.

Meemelis sai üksus olla vaid paar nädalat, siis laaditi nad laevale ja viidi Ida-Preisimaale. Rinne aga liikus kiiresti Saksamaal ning seepärast polnud ka püsi palju kusagil. Siis hakkasid mehed, neile teadmata põhjustel, kuulama pealt NKVD jaamu Kuramaal.

1945. aasta märtsis saadeti 15 meest otsesesse rindelähedusse Berliini külje all. Seal need mehed vaevu pääsesid vangilangemisest. Rännati edasi mööda Saksamaad, Tšehhoslovakkiat ja Austriat kuni 1945. aasta aprillis jõuti Alpide jalamile Lõuna-Austrias. Sinna jäädi ühte väikesesse külla püsima kuni kapitulatsioonini. Selle järel algas, nii nagu kõigil Eesti sõjameestel, vangilaagriaeg ja hiljem vabadus võõrsil - kaugel kodumaast, mille eest võideldi.

See üksus tegi oma õpitud tööd sõja viimase päevani, kuigi tegelikult rohkem ajaviiteks sõja lõpu eel, sest üldist olukorda ei suudetud ju enam päästa kuidagi. Nii lõppes "Dienststelle Reinhard´i" sõjakäik.

See oli üks "kadunud üksus", mille eksistents oli teada ainult kõrgematel instantsidel. Kui Eesti Diviis Neuhammeris ümber formeeriti, siis otsiti üksust tikutulega taga, kuid ei leitud. Ei juhtunud ju väga tihti, et üks 120 meheline üksus lihtsalt ära kaob!

See üksus pääses vabadusse peaaegu täies koosseisus, välja arvatud paar meest, kes läksid Soome, paar kadunut Lätis ja neli läänerindel.

Lisana oleks nimetada, et taandumisel ei saanud antenni alati üles seada. Asi lahendati sellega, et vastav antenn saadeti üles õhupalliga (umbes 100 meetri kõrgusele).

 

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"