Eesti Mereväeüksus

Saksa mereväe juurde kuulusid ka rannakaitseüksused, millised aga kandsid rohelist maaväe mundrit, kuid mereväe tunnustega. Rannakaitse üksuste koosseisu võis kuuluda eestlasi aga nende olekust seal pole midagi teada, välja arvatud ainult esialgselt moodustatud rannakaitse üksused, mis aga peagi paigutati teistesse ülesannetesse.

15. augustil 1944. a. hakati aga ka eestlasi võtma Saksa mereväkke – seda kirjeldab Valdek Raiend.

Kuulama minnes „Eeks-Maja“ juurde, kus asus Saksa mereväe staap, selgus, et kuuldus vastas tõele ning sakslastel näis asjaga olevat kiire. Soovitati end kohe registreerida. Koos mõne sõbraga tegimegi kohe otsuse, millele järgnes põhjalik arstlik läbivaatus. Samuti oli hea tervise kõrval oluline saksa keele oskus.

Meid võeti vastu ja anti sõiduluba kodu külastamiseks. Tegime seda, mille järele pidime olema kasarmus tagasi 20. augustil. Kasarmu asus Kreutzwaldi tänava koolimajas.

Kokku oli tulnud paarsada tulevast meremeest ja ka hulgaliselt saatjaid, kellest mõned soovitasid meil mitte Saksamaale minna. Soomepoisid olla juba tagasi Vabariik kuulutatavat välja jne. Küllap olid punaste käsilased või muidu naiivsed. Üks minu sõber võttiski seda „head nõuannet“ kuulda ja kadus vaikselt minema.

Meid viidi rivikorras Kommertskooli ruumidesse ja 21. augustil ei toimunud muud kui „täisaunas“ käimine. Meie riietus oli nii nagu keegi oli tulnud: enamus erarõivas, kuid mõned ka Saksa sõjaväemundris mehed, kel rinnal idarinde vaprusmärgid. Merevägi polnud huvitatud, kes kust tuli. Peaasi, et saadi vajalik arv mehi kokku.

22. augustil äratati vara. Rivistati ja marssisime lauluga Tallinna sadamasse. Keskpäeval läksime umbes 8000-tonnisele aurikule, nime kahjuks ei mäleta. Keegi tütarlaps korjas kail poiste viimaseid kirju, mida laevalaelt maha pilluti. Kell 17:00 vabastati laev trossidest ja see eemaldus kaist.

Kõlas võimas Eesti hümn ja mõned isamaalikud laulud. Laeval oli peale meie veel umbes tuhat Eestist evakueeritavat isikut, peamiselt naised ja lapsed. Ka neil oli saatjaid, isegi kindral-komissar Lietzmann oli kohal kui kaist eemaldusime.

Kuna ilm oli väga ilus, siis viibisime laevalael ja heitsime viimaseid pilke vanale armsale Tallinnale, mille tornid kadusid pimeduse saabudes. Paljudele jäigi see viimaseks jumalagajätuks kalli kodumaaga.

Laev sõitis kiiresti ning samal päeval kell 23:00 jõudsime Gotenhafeni sadamasse. Järgmisel hommikul oli mahalaadimine ja marss kasarmusse. Linna ei lubatud minna, kuid mindi „hüpesse“ linnaga tutvumiseks. Oli see ju paljudele esimene reis Saksamaale. Tegime sõitu ka elektriomnibussiga, mis oli huvitav.

26. augusti õhtul algas edasisõit kaubavagunites. Enne väljasõitu oli õhuhäire ja sadam  kaeti kunstlikku uduga. See oli väga ebamugav hingata ja mõjus kopsudele vastikult.

27. augustil vaatasime ilusat Saksa maastikku ja väiksemaid linnu kaubavaguni lahtisest uksest. Eriti meeldisid punased kivikatused.

28. augustil sõitsime Stettinist läbi Mecklenburgi suunas. Kell 17:00 jõudsime Warenisse, kus meid maha laaditi ja marssisime mereväe laagrisse, kuhu jõudsime kella 19:00’ks.

Esimene mulje oli petlik, barakid lagedal väljal, vett ei näinud kusagil, ehkki olime meremehed. Kohtasime aga seal paar nädalat varem saabunud eestlasi, meremehi. Nad lootsid peagi tagasi Eestisse saada.

Paaril järgneval päeval jagati meile varustus ning väljaõppega ei näinud kiire olevat. Veetsime aega lauldes, kirjutades ja kantiinis mingit õlle aseainet rüübates. Laager oli piiratud okastraadiga ja sellest lahkumine oli keelatud.

1. septembril algas kuues sõja-aasta. Võidukale sõjaväele vastavat pidulikkust polnud märgata. Asjad polnud just kõige paremad enne olnud võidukale Saksa sõjaväele. Rivistati küll üles, kus sakslasest kompaniiülem tuletas meelde aja tõsidust ning jagas allohvitseridele ülendusi. See oli ka kõik. Varustust jagati edasi ning seda kogus niivõrd palju, et pani muretsema, kuidas sellega saab liikuda, kui seda tarvis peaks olema, sest ka kodust ei oldud ära tuldud kahe palja käega.

2. septembril  oli esimene õhuhäire. Lääneliitlaste pommitajad lendasid ida poole. Kogu taevaruum sumises nagu mesilaspesa. Arvasime minevat Stettini pommitama. Saksa hävitajaid polnud aga kusagil näha ja pommitajad lendasid segamatult itta ning paari tunni pärast tagasi läände.

Esmaspäeval, 4. septembril algas õppus saksa keele tunniga, millele järgnesid riviõppus ja laul. Kõik see toimus Saksa allohvitseri komando all. Õppus polnud just raske, kuid magada sai vähe, sest pea igal öösel oli õhuhäire kui liitlaste pommitajad lendasid itta ja hiljem taas tagasi läände. Terve väljaõppelaager pidi siis istuma kaevikutes ja vaatama tähti. Ööd olid ilusad: soojad ja selged.

Meie õppus oli tavaline jalaväeõppus. Kandsime ka rohelist mundrit, kuid mereväe tunnustega – ankrud mundril. Meiega oli ainult üks Eesti mereväe leitnant Varrik. Samas laagris oli veel 200 lätlast, 100 leedulast ja paar tuhat sakslast.

Õppus kestis 12. septembrini, mil meid üllatuseks pandi paraadrivisse. Keegi sakslane luges ette SS vande ning meile öeldi, et oleme andnud SS vande ja meid antakse üle SS’ile. Meid oli tüssatud. Juba samal päeval alustati mereväe varustuse tagasivõtmisega. Õppusest enam palju ei hoolitud, ka allohvitserid „viilisid“ samuti kui meie. Näis, et kõik olid korraga tüdinenud mõttetust sõjast.

13. septembril saabus laagrisse tuhandeid Saksa mereväelasi, kes olid tulnud Kagu-Euroopast, Kreekast, Jugoslaaviast ja Bulgaariast. Neil oli palju häid Bulgaaria sigarette, mida jätkus ka meile. Nende väljanägemine ja varustus olid aga viletsad.

Laupäeval, 16. septembril viidi meid taas õppustele. Kuna meie meeleolu oli aga vilets tundmatu tuleviku pärast, siis polnud käsutäitmine just kõige parem, millele allohvitserid vihastasid ning tegid meile erilist „mahvi“, nii et higi leemendas. Kästi laulda rivilaule, mida me ka tegime eesti keeles. See vihastas allohvitsere veelgi rohkem. Saime püsti-pikali lõunani, kuid saksa keelset laulu ei tulnud. Kui laagrisse marssisime, siis lõime lahti saksa keelse „Erika“ ja marssisime paremini kui kunagi varem. Terve laager tuli välja kaema, et missugune uus üksus sakslasi sisse marsib. Kui aga nähti eestlasi tulemas, imestati et kuidas me nii hästi saksa rivilaule teame. Kompaniiülem, Saksa leitnant, avaldas meile kiitust, kusjuures Saksa allohvitserid olid vait kui sukad.

Omapärane oli ka see, et barakki pidime nimetama „Schiff“ ja muid mereväe sõnu oli kasutamisel, kuid sellega ka lõppes meie meremehe tunne, sest veekogu selles mereväe laagris ei olnud. Laevatekke aga oli ehitatud, kus Saksa „meremehed“ harjutasid signaliseerimist ja mastide otsa ronimist.

Ootasime põnevusega meie saatuse kujunemist. 19. septembri varahommikul rivistati meid üles ja marssisime orkestri saatel raudteejaama, kus meid laaditi kaubavagunitesse ja algas sõit ida poole. Vagunist lahkumine oli keelatud ja kui keegi seda tegi, sai ta sakslaste sõimu osaliseks. Meid sõidutati Stettin-Konizasse Tuchel-Prust-Bromberg-Nackeli kaudu. Jõudsime 21. septembriks Konizasse. Seal valitses ilmne segadus ja ei teatud, kuhu meid saata. Meid lasti siiski viimaks marssida SS kasarmusse, kuhu majutamine võttis kogu päeva.

Avaldasime oma soovi, et meid saadetaks Eesti, mitte aga Poola rindele. Selle soovi trahviks lasti meil seista rivis päikesekuumuses kolm tundi. 23. septembri õhtupoolikul kuulsime oma suureks üllatuseks, et Tallinn on juba langenud venelaste valdusse ja, et Eesti jäetakse maha rinde õgvendamise huvides. Ärevus võttis maad, tuju langes ja seega kustusid lootused Eestisse minekuks.

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"