Viies Eesti Idapataljon

(Eesti Julgestusgrupp 185, hiljem liidetud Esimese Pataljoniga - Eesti Pataljon 658)

Viies Eesti Idapataljon formeeriti 1941. aasta sügisel Tallinnas. Pataljon oli formeeritud esialgu kaalutlusel, et see rakendatakse pärast Leningradi vallutamist seal politseiteenistusse. Selleks õpetati meestele vene keelt ning tutvustati linna filmide kaudu. Algul kandis iga mees oma erariietust, hiljem jagati välja endised läti sõjaväe vormiriided.

Pataljonformeeriti Eesti regulaarsõjaväe mustri kohaselt ja ka väljaõpe oli Eesti sõjaväemäärustiku kohaselt. Ei erinenud ju omaaegne Eesti väljaõpe eriliselt Saksa sõjaväe omast. Meie lahingu- ja jalaväemäärustikud olid peaaegu sõna-sõnalised tõlked Saksa samasuguseist määrustikest.

Esimeseks pataljoniülemaks oli major. J.Ellandi, kelle ümbermääramise järel oli samal kohal lendurkapten Artur Asu.

Detsembri keskpaiku saadeti pataljon Narwa. Seal anti pataljonile ka Saksa sõjaväe vormiriietus, mille tunnused olid kõrvaldatud. Mehed pidid endi eraldamiseks kandma kollaseid käelinte, milledele oli trükitud "Im Dienste der Deutschen Wehrmacht". Relvastuseks oli nagu kõigil Idapataljonidel - Vene vintpüssid ja kuulipildujad.

Pataljon lahkus Narwast jalamarsil 1942. aasta jaanuaris. Pärast päevast jalamarssi jõuti õhtuks Jamburgi. Sinna jäi ka pataljoni staap, kuna kompaniid, peale ühe, saadeti ümbruskonda vahiteenistusse. Valveteenistuses oli igav ja tüütu. Iseäranis kehv oli seista talvel õhukeses Saksa varustuses kõrgel sillal valvepostil, kus külm tuul tõmbas. Hiljem saadi lubjavildid, mis tulid vahiposti üleandmisel vahetada. Partisanidega tüli polnud, küll aga mõnikord kimbutasid Vene lennukid.

Jamburgist lahkus sealolev kompanii 1942. aasta mais, saades ülesandeks Veimari-Slantsõ raudteevalvamise. Selleks paigutati igasse jaama üks jagu. Ehkki ümbruses oli mets ja soo, polnud partisanidega kokkupõrkeid. 1942. aasta suveni olid rühmad kolmejaolise, siis saadi täiendust ning rühmad said täiskoosseisulisteks - neljajaolisteks.

Juuli lõpul, augusti algul hakati tegema ettevalmistusi hiigelmörseri "Thori" ülesmonteerimisega ja selleks otstarbeks reserveeriti suur maa-ala, mis ümbritseti traataiaga. Ühe Viienda Pataljoni kompanii ülesandeks sai selel ala valvamine. "Thor" oli see vägev Saksa relv, mis purustas võitmatuks loetud Sevastoopoli kindluse ning lubati tuua Kroonlinna hävitamiseks. Relv jäi aga toomata, ta viidi Stalingradi alla, kus see jäi venelaste kätte.

1942. aasta sügisel toimus pataljonis sama lugu, nagu kõigis Idapataljonides - lepinguaeg sai täis, kuid pandi ette teine dokument, kuhu tuli allkiri anda, mis kohustas teenima sõja lõpuni. Selline sakslaste poolt meeste nöökimine ei meeldinud loomulikult kellelegi. Ära sai ütelda ainult väga tungival põhjusel või kui anti allkiri, et ei soovitud kommunismi vastu võidelda. Viimasesse lõksu keegi ei läinud, allkirja niisugusele dokumendile ei saanud anda ükski Eesti mees. Küll aga kadusid mõnedki mehed omal käel.

Sama aasta sügisel liideti pataljon talvelahingutes kokkusulanud Esimese Idapataljoniga, millise ülemaks oli vahepeal määratud, hiljem erilise kuulsuse omandanud, major Rebane, viimasena Eesti Diviisi 46. rügemendi ülem, kolonel ja viimane diviisiülem.

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"