Teine Eesti Idapataljon

(Julgestuspataljon 182, hiljem Eesti Pataljon 659)

 

Teise Eesti Idapataljoni moodustas endine Omakaitse staabiülem kapten R.Tammemägi 18. armee tagala ülema kindral-major Knuth'i ettepanekul, kellega Tammemäel oli kokkusaamine Põltsamaal. Kapten Tammemägi oli Kõrgema Sõjakooli diplomiga ohvitser.

Julgestusgrupp 182 formeeriti 1942. aasta augustikuu lõpul. Tartus moodustati pataljoni staap ja 5. kompanii - teised 6. ja 7. formeeriti Viljandis ja 8. kompanii Põltsamaal.

Pataljoni juhtkond kujunes järgmiseks: 5. kompanii ülem kapten J.Edur, 6. kompaniid juhtis kapten H.Mölder, 7. kompaniid kapten R.Mikumägi ja 8. kompanii ülemaks oli leitnant E.Paats. Pataljoni adjutandiks sai leitnant H.H.Puusepp. Pataljonis oli 800 meest.

Esimene väljaõpe toimus kohal, kus üksus formeeriti, välja arvatud 5. kompanii, mis viidi Tartust Põltsamaale. Riietuseks olid Saksa välihall. Relvastuseks olid venelastelt saagiks saadud relvad.

Septembri keskpaiku siirdus pataljon jalamarsil Rakverre. Tõenäoliselt oli ka selle pataljoni jalamarr ette nähtud meeste proovimiseks, sest pataljonist lahkusid mõned Rakveres. Pärast lühikest peatust ja väljaõpet Rakveres laaditi pataljon rongile ja sõideti Narwa. Seal peatuti paar päeva, millejärel oli uus marsikäik Jamburgi, kust edasi viidi rongiga Volossovosse. Voor ja autokolonn kasutas Narwa-Leningradi maanteed.

Volossovos sai pataljon julgestusülesanded. Staabi asukohaks koos 5. kompaniiga oli Kikerino küla. 6. ja 8. kompanii jäid Volossovosse ja 7. kompanii asus Jelitshavetinosse. Kõik asukohad olid Narwa-Gatshina raudtee ja maantee ääres.

Nagu ikka vahiteenistse ajal, jäi osale meeskonnast üleliigset vaba aega. Seda kasutasid Kikerino mehed metsas luusimiseks, mille tulemuseks olid 100 mitmesugust mootorveokit, mis metsast välja toodi ja korda seati. Osa neist läksid tagalaarmee peakorterisse, kus nendest moodustati autobaas.

5. kompanii juurde formeeriti ka ratsarühm, millest talvel moodustati suuskurrühm.

Volossovos olles tekkis juba teisel päeval tulevahetus Vene partisanidega. Minnes läbi metsa lähemasse külla, sattus väike meeskond ootamatult vastamisi partisanide salgaga. Kohkumine ja segadus oli vastastikune. Õnneks oli eestlastel kaasas kaks Vabadussõja veterani, kes ruttu toibusid ning venelastele tule avasid. Partisanid põgenesid kabuhirmus, jättes maha ühe surnu ja haavatu. Vabadussõja meestel polnud paarikümne aasta jooksul veel kadunud lahingute maik, mis päästis ka teised kaotustest.

5. kompaniist määrati hiljem mehi erilistesse jahikomandodesse, mis otseselt allusid 18. armee staabile. Nendest enamik olid eriti hinnatud suusapatrullid, kuna sakslastel need puudusid esimesel sõjatalvel Venemaal.

Tähtsmad lahingud: Volhovi koti likvideerimine ja Kolpino lahing.

 

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"