Kolmas Eesti Idapataljon (Eesti Julgestusgrupp 183)

kirja pandud Ülo Tamre poolt

Julgestusgrupi formeerimist alustati 20. augustil 1941. aastal Pärnus, Saksa sideohvitser kapten Franke ja kolonel-leitnant H.Stockeby juhtimisel. Pärnus moodustati 9. 10. ja 11. kompanii, 12. kompanii formeeriti Paides. Mõni päev hiljem lahkus oma kohalt kolonel-leitnant Stockeby, põhjuseks oli Saksa sideohvitseri ja tema staabi halvustav käitumine eestlaste suhtes. Uueks pataljoni ülemaks määrati ülem-leitnant Ant, senine 10. kompanii ülem. Aasta lõpul nimetati pataljoni ülemaks senine Julgestuspataljoni 184. ülem major H.Ellram.

Vaevalt formeeritud, kui alustati rännakut Pärnust Paide ja sealt edasi Tapale. Seal laaditi pataljon rongile ja transport sõitis Narwa. Eesti-Vene piir ületati septembri esimestel päevadel.

Novembris 1941 anti allakirjutamiseks teenistusleping, mille sisu oli umbkaudu järgmine: "Kohustun võitlema Eesti rahvusüksustes oma kodumaa vabastamiseks maailmavaenlase - kommunismi vastu, tarbekorral ka väljaspool Eesti Vabariigi piire."

Lepingu kestvus oli 1. novembrini 1942. aastal. Üksuse meelsus oli rahvuslik ja kommunismivastane. Palk oli vastav Saksa sõjaväe omale, millest maksti osa sõjaväelasele, osa panka või omakstele. Rindel lisandus palgale rinderaha Rm 1.00 päevas.

Pataljon riietati Saksa sõjaväe vormi. Oli keelatud kanda Saksa kulli rinnal ja Saksa auastme tunnuseid. Relvastuseks olid Vene vintpüssid, raske- ja kergekuulipildujad. Kompaniid nimetati alguses sadakondadeks. Pataljonil oli hobu- ja autovoor. Pataljoni tugevus oli umbes 770 meest.

Septmbri alguses 1941. jõudis pataljon  Jamburgi, kus peale mõnepäevast puhkust rakendati tegevusse järgnevatlt:

- Pataljoni staap asukohaga Jamburg. Staabi kooseis oli u. 50 meest

- 10. kompanii saadeti autotranspordiga Krasnoje-Selosse, sealse vangilaagri ülema käsutusse.

- 9. ja 12. kompanii rakendati Jamburgi-Leningradi maantee julgestuseks Jamburgist kuni Opoljeni.

- 11. kompanii rakendati Opolje-Kotly maantee ja raudtee julgestuseks.

Julgestust maanteel ja raudteel teostati patrullidega ning sildade ja truupide valvet vahipostidega. Teeäärsetes asulates asusid 10- kuni 20-mehelised tugipunktid, sealt lähtusid patrullid ja saadeti välja vahipostid. Patrullidel olid kasutamiseks jalgrattad.

Septembrikuu esimestel päevadel hävitasid 9. ja 12. kompaniide osad leitnant Reiteli juhtimisel põhjapool Jamburgi asuvates suurtes Tsigi Rinka metsades ja soodes kaks suurt partisanide laagrit. Need olid esimesed tuleristsed . See operatsioon kestis kolm päeva, mille jooksul hävitati  täielikult nii partisanide üksused kui ka nende laagrid. Meie kaotused: kaks langenut ja neli haavatut. Need partisanide üksused olid jäetud venelaste poolt sinna taandumisel ning neile oli juba saadetud lisajõude Krasnaja-Gorka rajoonist. Rinne jooksis sel ajal umbes Kotly-Koporje-Voronine-Gostilitsõ-Oranienbaumi joonel.

20. septembril 1941. aasta paiku vahetati pataljon Julgestuspataljon nr. 184 poolt välja ja paigutati Krasnoje-Selosse alljärgnevate ülesannetega:

- 10. kompanii endiselt vangilaagri ülema käsutuses Krasnoje-Selos

- 9. ja 12. kompaniid rannakaitseks Ligova-Korkuli-Strelna joonel, ülesandeks vaenlase võimaliku merelt teostatud rünnaku tagasilöömine.

. 11. kompanii Krasnoje-Selos, sealse lahingkomandandi käsutuses, kusjuures korraldas valve- ja julgestusteenistust Krasnoje-Selosse lähtuvatel teedel ning öist patrulli linnas.

15. oktoobril paigutati pataljon täies koosseisus jällegi ümber Gatshinasse, ülesannetega:

- 10. kompanii vangilaagri teenistuses Gatshinas

- 12. kompanii raudtee julgestus Gatshina ja Volossovo vahel

- 11. kompanii Luugasse 16. armee käsutusse

Samal ajal täiendati pataljoni relvastust Saksa raske- ja kergekuulipildujatega MG34 ning püstolkuulipildujatega. Iga kompanii sai12 kuulipildujat. Kuna vahiteenistus ei olnud raske, korraldati pidevalt lahinguväljaõpet.

Novembri algul täiendati pataljoni koosseisu äsjaformeeritud 17. kompaniiga (kompül. kapten P.Paas). See kompanii asus Volossovos sealse vangilaagri ülema käsutuses.

Umbes samal ajal koondati pataljonist kõik suusatajad, kes selleks soovi avaldasid, 9. kompanii juurde, millest moodustati tavalise kompanii suurune suuskurkompanii. Mittekõlbulikud või mittesoovijad 9. kompanii mehed paigutati pataljoni teistesse kompaniidesse. Suuskurkompanii ülesandeks oli jälgida ning välkrünnakutega hävitada vaenlase partisane ja rindeüksusi. Kompaniiülemaks määrati senine 9. kompanii ülem kapten. J.Laas, kuid tegelikuks juhiks lahingus oli kuni raskelt haavatasaamiseni leitnant P.Reitel.

20. novembril 1941. aastal paigutati osa pataljoni alljärgnevalt ümber:

- 9. kompanii Võritsa (Siverskaja-Tosno maanteel), ülesandega partisanide vastu võitlemine.

- 10. kompanii Lissinos, ülesandega Tosno-Võritsa maantee julgestamine

- 12. kompanii Gatshina vangilaagri valveteenistus.

1941. aastal tungisid sakslased üle Volhovi jõe kaugele itta, kuid tõmbusid hiljem tagasi. Selle üheks põhjuseks oli Saksa sõjaväe halb varustus ja ettevalmistus talviseks sõjaks. 1942. aasta alul kulges põhjarinne Ilmeni järvest põhjapool, üldiselt Volhovi joonel kuni Kivisi linnakeseni, sealt suundus põhjapool Kivisi-Mga raudteed üle Lodva-Sinjovino Laadoga järveni. Volhovi jõel oli venelastel kaks sillapead, millede nimedeks olid Mjasnoi Bori ja Tigoda. Ka sakslastel oli üks sillapea üle Volhovi jõe Kivisi kohal. Ilmenist väljub Volhovi jõgi kahes harus, nende vahel asuval saarel oli venelastel väike sillapea, suurem osa saarest oli aga sakslaste valduses.

1942. aasta 25. jaanuari paiku teostas venelane suurema läbimurde Novgorodi ja Tsudovo vahel. Vene rünnakarmee kindral Vlassovi juhtimisel tungis ootamatult, äärmiselt suurte jõududega Mjasnoi Bori sillapeast välja ja jõudis kiiresti Sennoja Kerest-Zalesje-Glubotška-Ostrov-Mjobnoi Bor üldjoonele. Venelastel aga ei õnnestunud sissemurde tiibu laiendada ega ka läbi lõigata Tsudova-Tosno raudteed. Venelaste eesmärgiks oli kergendust tuua Leningradis ümberpiiratud vägedele ja ära lõigata ida pool Leningradi-Tsudova raudteed võitlevad Saksa üksused. Selle läbimurde tõkestamiseks paisati ka kolm Eesti julgestuspataljonide suuskurkompaniid lahingusse, ülesandega peatada vaenlase edasitung. Need suuskurkompaniid olid: 7. kompanii kapten Mikumäe juhtimisel 182. pataljonist, 9. kompanii kapten Laasi juhtimisel 183. pataljonist ja 15. kompanii ülem-leitnant Rebase juhtimisel 184. pataljonist. Eesti kompaniid allutati Saksa diviisile, mille ülemaks oli kindral-leitnant von Basse, asukohaga Lustovka külas. Kindral-leitnant von Basse suhtus eestlastesse väga hästi. Kuna tol ajal eestlastele mingeid vaprusmärke ei lubatud anda, lasti ta trükkida diplomid, millega tunnistati selle omanik 2. klassi Raudristi vääriliseks. Esialgse käsu kohaselt tungis 9. kompanii Jeglino-Radofinnikovo ja 15. kompanii Glubotska-Verovja suundades, kuna 7. kompanii tuli Jeglinosse vähe hiljem.

9. kompanii ülesandeks oli liikuda Lissinost piki Leningrad-Novgorodi raudteed üle Jeglino küla lõuna poole, luua kontakt venelase eelvägedega ning peatada vaenlase pealetung kuni abivägede saabumiseni. 9. kompanii jõudis 1. veebruaril 1942. aatsal Radofinnikovo külla, umbes 15 kilomeetrit lõunapool Jeglinot. 2. veebruari hommikul läks üks rühm leitnant Reiteli juhtimisel luurele lõuna suunas, ülesandega kindlaks teha venelase asukoht. Vaevalt 2-3 km kaugusel külast, märkas rühm piki raudteed põhja poole suunduvat vaenlase kolonni. Kohe asus rühm soodsale tulepositsioonile raudtee ääres olevate puuriitade juurde ning jäi ootama vaenlase lähenemist. Vaenlane lasti läheneda umbes 50 meetrini siis avati hävitav tuli kuulipildujaist ja püssidest. Vaenlane sattus segadusse ning põgenes paaniliselt, jättes maha palju langenuid ja haavatuid.

Täitnud oma luure ülesande, tõmbus rühm, ilma et oleks kandnud kaotusi, sama päeva õhtuks Radofinnikovo külla. Sinna jõudes asus kompanii kohe kaitse organiseerimisele, et vaenlase edasitung tõkestada. Kuid samal ööl saabunud korralduse kohaselt tõmbus kompanii 3. veebruari hommikul u, 15 km põhjapool asuvasse Bol. Jeglino külla, kus asuti palavikuliselt kaitsepositsioone välja ehitama. Juba sama päeva õhtul teostas vaenlane esimese rünnaku küla vallutamiseks, kuid löödi veriselt tagasi.

4. veebruari varahommikul jõudis Jeglinosse 15. Eesti suuskurkompanii ülem-leitnant Rebase juhtimisel. Ühiselt asuti vaenlase väljasurumisele Mal. Jeglino külast. Pärast ägedat lähivõitlust suruti vaenlane külast välja. Vaenlase kaotused olid võrreldes eestlastega kolmekordsed. Meie kaotused umbes 30 meest langenutena ja haavatutena. Järgmine päev oli rahulik, kuid pimeduse saabudes alustas vaenlane küla ümberpiiramist. See operatsioon õnnestus venelastel, kuid hoolimata paljudest rünnakutest, pidasid eestlased küla kindlalt oma valduses. Ööl vastu 6. veebruari tungis 7. Eesti suuskurkompanii kapten Mikumäe juhtimisel, koos Saksa soomusmasinatega Jeglino kaksikkülla ning päästis meid vaenlase piiramisrõngast. Taandusime vahepeal organiseeritud kaitsepositsioonidele, mis asusid Jeglino ja Kamjenka külade vahel, kus ka vaenlase edasitung pidurdati ja jäi rinne mõneks kuuks püsima. Jeglino lahingus sai leitnant Reitel raskesti haavata, 9. kompanii kaotused olid umbes 10 langenut ja 65 haavatut.

9. kompaniid täiendati Narwa Tagavarapataljonist kohale jõudnud meestega ning asus kaitsepositsioonile Konetski küla ette, Jeglinost umbes 10 km edelas. Soise pinnase tõttu oli kaitse organiseeritud tugipunktidena. Vaenlasemitmekordsed rünnakud Konetski vallutamiseks lõppesid talle suurte kaotustega ja tagajärjetult. Veebruarikuu lõpus langes küla kaitsel leitnant Karl Kuldkepp, kelle rühma ülemaks toodi leitnant Eugen Sutt. Peale küla kaitsmise oli meie ülesandeks luure ja sidepidamine meie ja Saksa toetuspunktide vahel. Ka see nõudis meilt ohvreid. Ühel hommikul läksime suurendatud jaoga teele ühte väikesse külla, milles pidi asuma Saksa toetustpunkt. Kaks piilurit, u. 150 meetrit meist eespool jõudsid küla esimeste majade juurde, kui nägime, kuidas majade vahelt tormasid välja venelased. Meie piilurid vangistati. See toimus kõik ootamatult ja väga kiiresti, kuna küla pidi ju olema sakslaste valduses. Samal ajal tormas külast välja venelaste ratsaüksus rünnakuga meile. Meid päästis sügav lumi, kuna saime suuskadel liikuda kiiremini kui hobused. Jõudes metsa servale avasime tule vaenlasele, nende kaotused - üle paarikümne. Järgmisel päeval luurel sama küla juurde saime kätte oma piilurite laibad. Nad olid alasti puu külge seotuna surnuks külmunud. Paar nädalat hiljem kokkupõrkel venelaste luureüksusega, saime kätte ka nende suusad. Rinne püsis Konetski küla joonel kuni maikuu lõpuni, mil algas "Volhovi koti" lõplik likvideerimine.

Pataljoni 10. 12. ja 17. kompaniid täitsid osalt oma endisi ülesandeid, osalt moodustati tagala külades võitlusgruppe. Sakslastel oli korraldatud peaaegu igas külas komandatuur, mille käsutuses oli erinevate suurustega meeskondi. 183. pataljoni lähikonnas tegutses ka 182. pataljon, juhiks oli kapten Richard Tammemägi. Selles pataljonis olid 5. kompanii - ülem kapten Lehola, 6. kompanii - ülem kapten Mölder, 7. kompanii - ülem kapten Rudolf Mikumägi ja 8. kompanii - ülem kapten Paats. Sissemurde kohal käis luure- ja kaitsetegevus kuni maikuu lõpuni. Sellel ajal katsus vaenlane saata ikka ja jälle partisane läbi rinde.

Nimetatud aja jooksul oli 9. kompanii, nagu eespool tähendatud, Konetski küla eesrindel, kus teostati arvukaid luureretki. Tihti kaugele vaenlase tagalasse, võttes mitmeid vange. Legendaarse kuulsuse oma luureretketega omas leitnant E.Sutt (langes Volhovi koti hävitamislahingutes). Leitnant Sutt tuli 9. kompaniisse Konetskis pärast leitnant K.Kuldkepp'i langemist. Teostati mitmeid välkrünnakuid vaenlase tugipunktidele, neid hävitades ning saades saagiks hulgaliselt mitmesuguseid käsirelvi. Hävitati mitmed tugevad vaenlase luureüksused ning löödi tagasi kõik vaenlase rünnakud, mis toimusid väga palju kordi meie tugipunktidele.

9. kompanii mehed olid 1941/42 talve lahingutega saanud mehisteks võitlejateks, eriti metsades ja üksikvõitlejatena, kes pälvisid igal pool kiitust ja täit tunnustust.  Suuskureina omasime veel erilise tähelepanu, kuna sakslastele oli see tundmatu. Kahel korral tulid rindele Saksa sõjaringvaate filmimehed ainult selleks, et jäädvustada ringvaatesse meie suuskureid rindetegevuses.

Mai algul tõmmati 9. kompanii Konetski alt ja viidi Ljubani lähedale Rutsej küla juurde rindele ühe mägiküti diviisi käsutusse ning mai lõpul puhkusele Diverskajasse. Seal täiendati 9. kompaniid ühe rühmaga (ülem-leitnant K.Pruuli) 185. Julgestuspataljonist.

Juuli algul hakati likvideerima "Volhovi kotti". Flaami diviis sulges rünnakuga kotisuu - sellega oli ümber piiratud Vlassovi rünnakarmee, tugevusega 100 000 - 120 000 meest. Juba varem oli selle armee varustamine olnud väga raske,  nüüd muutus see võimalikuks ainult lennukitega. Algas kohutav nälg.

Volhovi koti likvideerimisele suunati ka Eesti üksusi, teiste hulgas 183. Julgestuspataljoni 9. ja 16. armee  alluvusest tagasi toodud 11. kompanii. Meid paigutati oma asukohtades rongile ning jõudsime 14. juuniks Ljubanisse, kuhu autotranspordiga jõudis kohale ka pataljoni staap. 15. juuni hommikul paigutati pataljon staap ning 9. ja 11. kompanii veoautodele ning viidi kiires korras äsja venelastelt vallutatud Finjev-Lugi (umbes 30 km lõuna pool Jeglinot, Leningrad-Novgorodi raudtee ääres), kus pataljon end lahinguvalmis seadis.

17. juuni varahommikul alustas pataljon Finjev-Lugist 10 km pikkust rännakut ida poole, kus asus rünnaku lähtealus. Rünnaku eesmärk, puhastada 6 metsakvartalit venelastest ning välja jõuda hiljemalt 20. juuni varahommikuks Keresti jõe joonele ida pool Krestnot. Selle käsuga oli pataljon seatud raske ülesande ette, kuna 6 kvartali džunglisarnase soostunud metsa läbikammimine ning vaenlastest puhastamine nõudis suurt füüsilist pingutust. Kohati põlvini soos sumades ning vaenlase tugevale vastupanule vaatamata, täitis pataljon oma ülesande ning jõudis 20. juuni varahommikul Keresti jõe joonele minimaalsete kaotustega (1 langenu ja 2 haavatut).

Keresti jõe joonele jõudes avas vaenlane Krestno külast tiheda kuulipildujatule pataljonile. Selle hädaohu kõrvaldamiseks asus ülem-leitnant Pruuli oma rühmaga Krestnot vallutama. Kasutades kinnist maastikku külale lähenemiseks, vallutas rühm ootamatu rünnakuga küla, võttes sealjuures 30 vangi, omapoolsed kaotused - 2 haavatut. Krestno küla vallutamisega oli rinne jõudnud  üldiselt Keresti jõe joonele , kus asuti kaitsele.

21. juuni hommikul asus pataljon koos terve rindega lennuväe toetusel uuesti rünnakule ümberpiiratud vaenlase lõplikuks hävitamiseks. Vaatamata raskele maastikule ja vaenlase sitkele vastupanule, õnnestus pataljonil vaenlase kaitsest läbi murda ning õhtuks välja jõuda 4 km lõuna pool asuva, vaenlase poolt väljaehitatud palktee äärde. Vaenlane olles nüüd kokku surutud mõneruutkilomeetrisele maa-alale, avaldas meeleheitlikku vastupanu.  Väljasaadetud 25-meheline luure leitnant Suti juhtimisel jõudis välja Vlassovi armee peakorterini ning asus seda ründama, kuid sellest piirati 23-meheline grupp mitmekordselt tugevama vaenlase poolt ümber ning langes võideldes viimase meheni.

Vaenlane tegi veel mitmeid meeleheitlikke rünnakuid meie pataljoni lõigus enda lootusetust olukorrast päästmiseks, kuid kõik need rünnakud varisesid kokku kaitsjate tõkketules.

24. juuni varahommikul algas 9. kompanii viimane lahing, mis sai tuntuks "Politrukkide lahingu" nime all. Meie naabrite, sakslaste juurest kostis mõni püstolkuulipilduja valang ja kohe meie vahiposti hoiatushüüd. Hommikusest videvikust ja soo udust tormasid välja hallid tontlikud kujud. Nad olid meist vaid 20-30 meetrit, kui meie relvad alustasid oma surmalaulu. Esimene vaenlase laine varises kokku, kuid  juba tuli järgmine, mis samuti jäi liikumatuks massiks meie ette. 9. kompanii oma kahe kokkukuivanud rühmaga võitles oma raskeimat võitlust, võideldes meeleheitlikult oma elu eest. Laskemoon oli lõppemas kui kõlas 3. rühmaülema veltveebel Leetsi käsk: "Poisid! Granaadid ja püssipärad!" Viimased granaadid lendasid vaenlase ridadesse ja siis nagu üks mees, tõusime ja tormasime püssipäradega vaenlase kallale. Sellele ei suutnud vaenlane enam vastu panna, loomalik hirm silmis tõstsid ellujäänud käed üles. Vaenlane kaotas langenutena üle kahesaja ja vangidena ligi sada meest. Nagu selgus, olid meie ründajad Vlassovi armee politrukid, komissarid ja teised staabiohvitserid. Meie kaotused olid 8 langenut ja mõned haavatud.

Samal päeval jõudsime sinna, kus langes leitnat Sutt oma meestega. Avanes kohutav pilt. Vaenlane oli näidanud oma tõelist moraali, oma tõelist kommunistliku palet ja hingeelu. Mitmel langenul, kaasa arvatud leitnant Sutt, olid silmad välja torgatud ning käe- ja jalaluud katki murtud. Kas olid nad langenud raskelt haavatutena vaenlase kätte? Kas olid nende piinajad ja teotajad meid hommikul rünnanud politrukkide hulgas? Kas see polnud sama jätkamine, mida kommunistid sooritasid Eestis ja mujal rahulike inimeste kallal!

Matsime oma lahinguvennad ja sõbrad ühishauda. Kompaniiülem pidas liigutava matusekõne ja siis noored, paljudes lahingutes karastatud võitlejad, palged märjad pisaraist, tõstsid püssid taeva poole ja kõlas ühispauk nende sangarite viimseks austuseks.

25. juuni hommikul andis vaenlane alla. 9. kompanii oli kandnud raskeid kaotusi. Volhovi kott oli likvideeritud, kuid Mjasnoi Bori sillapea jäi ka seekord likvideerimata ja püsis kuni põhjarinde kokkuvarisemiseni.

Volhovi koti hävituslahinguis ülesnäidatud vapruse eest vääristati eestlasi (9. kompaniist umbes paarikümmet) Saksa armee peakorteri poolt diplomitega. Kuna raudristide annetamine ikka veel polnud lubatud, siis anti selleks eradli trükitud vaprustõendid, mis olid ääristatud Eesti rahvuslipu värvidega. Diplom tunnistas selle omaniku 2. klassi Raudristi vääriliseks.  Hiljem vääristati kindral-leitnant von Basse ja Volhovi koti vaprustõendite omajaid Ida-ala Rahvaste Vaprusristidega.

Lahingute lõppedes asus pataljon sõjasaagi kokkukorjamisele ja transportimisele Finjev-Lugi raudteejaama. Pärast umbes kahenädalast tööd paigutati pataljon rongile ning viidi Ljubani linna. Sain erakorralist puhkust - minna Pärnust pärit langenute omakstele kurba sõnumit viima. See oli minu sõjakäigu üks raskemaid ülesandeid!

Pataljon sai Ljubanis järgmised ülesanded:

- 12. kompanii jäi edasi vangilaagri valvesse Gatshinas

- 17. kompanii - maantee ning toidu-, varustuse- ja laskemoona laagrite valvamine Tosno ja Tsudova vahel

- 10. kompanii - Tosnos toidulao ja raudteejaama valvamine ning linnas julgestusülesannete täitmine

- 11. kompanii - Zhivaja Retskas ühe Saksa mägiküti diviisi käsutuses

- 9. kompanii - Sablinos (umbes 15 km põhjapool Tosnot) vangilaagri valves ja julgestusülesannete täitmine

Nimetatud ülesannete täitmisele jäi pataljon kuni septembrikuu lõpuni, mil algas Julgestuspataljonide koondamine. Pataljonid olid kandnud raskeid kaotusi lahinguis ning oli ka mehi, kes soovisid aastalepingu lõppemisel teenistusest lahkuda. Vastava korralduse kohaselt tuli likvideerimisele 183. pataljon järgmiselt:

- Julgestuspataljon nr. 181. koosseisu viidi üle 11. ja 12. kompanii

- Julgestuspataljon nr. 182 koosseisu viidi pataljoni staap, ratsarühm, 9. 10. ja 17. kompanii

Selle korralduse täitmiseks paigutati 11. ja 12 komapnii Gatshinasse ning teised pataljoni osad Divenskajasse.

- 11. kompanii ja 12. kompanii koondati üheks kompaniiks ja viidi Julgestuspataljon 181. kooseisu 3. kompaniina

- 9. kompanii ühendati Julgestuspataljon nr. 182. 7. kompaniiga ning sellega ühendati ka kaks endist suuskurkompaniid

- 10. kompanii ühendati 6. kompaniiga Julgestuspataljonist nr. 182

- 17. kompanii nimetati ümber 5. kompaniiks

- Ratsarühm ühendati ratsarühmaga Julgestuspataljonist nr. 182

- Pataljoni staap ühendati pataljoni staabiga Julgestuspataljonist nr. 182 ning senine pataljoniülem major H.Ellram määrati Julgestuspataljon nr. 184. ülemaks.

Sellega lõppes Pärnus ja Paides 1941. aasta augustikuus formeeritud Julgestuspataljon (Estnische Sicherungsgruppe) 183 kui üksuse ajalugu,  kuid tema võitlejad, ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid võitlesid edasi Eesti Idapataljonide(Julgestuspataljonid nimetati oktoobris 1942 Eesti Idapataljonideks) ja jõulude ajal 1943 uuesti ümber nimetatud Eesti Pataljonide 658. ja 659. kooseisus ning maist 1944 20. Eesti SS Relva Diviisi kooseisus.

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"