Esimene Eesti Idapataljon

(Eesti Julgestusgrupp 181, hiljem Idapataljon 658, veelgi hiljem Eesti Pataljon 658)

 

Vabatahtlike registreerimine toimus Tartus Näituseväljakul. Pataljoni suuruseks oli ette nähtud 700 meest, kuid punaste kuriteod eelmise aasta jooksul põhjustasid sellist viha venelaste ja nende kommunistlike kaastööliste vastu, et tung pataljoni oli mitu korda suurem. Registreeriti üle 2000 vabatahtliku, kellest sakslaste nõusolekul võeti esialgu üle normi mehi, kuna oli ette näha ärajäämisi pärast õppusi.

Pataljon koosens neljast kompaniist, igas kompaniis üks raskekuulipilduja rühm, hobu- ja mootorveokite voorist ning staabist.

Pataljoni ohvitserkonda kuulus 21 ohvitseri, suures enamuses reservlipnikud. Relvastuseks eranditult punaväelt saagiks saadud püssid ja kuulipildujad, ka mõned vene püstolkuulipildujad.

Ehkki pataljon, nagu kõik idapataljonid, kandis Saksa sõjaväe vormi, olid ohvitseride ja allohvitseride tunnused erinevad sakslaste omadest. Auastme tunnused esialgu puudusid, selle asemel olid kraelkantavad ametikoha tunnused, mille tõttu tuli mõnigi kord sakslastega segadusi, kui need nõudsid tervitusi endast kõrgemas auastmes ja ametikohal olijalt. Loomulikult said nad väärilise vastuse.

Pärast lühiajalist õppust Tartus, alustas pataljon jalamarssi Tapale, kust pidi transport Narwa jätkuma. Teekonnal sooritati kaks julgestus- ja metsade puhastamisretke: üks Rakkesse ja teine  Laekverre. Suuri tulemusi need ei andnud. Tapal lahkus, nii nagu oli oodata, osa mehi, viies pataljoni normaalkoosseisu. Samuti liitus siin pataljoniga Saksa sideohvitser oma abilistega. Staapi ilmus, peale sideohvitseri, paar sakslast-kirjutajat ja iga kompanii juurde üks side-allohvitser või kapral.

Sellega oli pataljoni esialgne juhtkond järgmine.: pataljoni ülem major vask, sideohvitser Hauptmann (kapten) Grüschner, adjutant lipnik Jürissaar, esimese kompanii ülem kapten Piirsalu, teise kompanii ülem noorem-leitnant Ubakivi, kolmanda kompanii ülem leitnant Parts ja neljandal leitnant Liht. Rühmaülemateks, väljaarvatud teise kompanii esimese rühma ülem (noorem-leitnant), kõik reservlipnikud, kes peagi ümber nimetati leitnantideks.

Tapalt läks sõit rongiga Narwa poole, kuhu jõuti septembri keskpaiku. Seal sai pataljon julgestusülesande: 4. kompanii raudtee valve Weimari-Tikupissi küla vahel, Narwa-Jamburgi raudteel. Teised kompaniid koos pataljoni staabiga siirdusid Slanzy rajooni samasuguse vahiteenistuse ülesandega: peamiselt raudtee ja ladude valve. Kõik kompaniid tegid vahetevahel ka metsade kammimist, kui saadi kohalikelt elanikelt andmeid mingist laialipillutud Punaarmee salga olemasolust. Suuremaid salku siiski ei leitud.

Huvitav sündmus juhtus 4. kompanii esimesel rühmal raudteevalves. Olles end sisse seadnud kohaliku metsavahi majakesse raudteesilla lähedal, silmas kord väljasolev tunnimees tumedaid kogusid üle oja tulevat. Teatas sellest kohe rühmaülemale, kes tegi ettevalmistusi nende vastuvõtuks. Õnnetuseks teine tunnimees avas enneaegselt tule ületulijaile, mille tõttu need püüdsid tagasi minna. Kitsal purdel aga libises üks neist vette, kust ta vigastamata välja õngitseti. Teised põgenesid pimeduses ümbritsevasse metsa. Vangistatuks oli erariides punaarmeelane, kellelt selgus, et 50-meheline grupp, relvastatud kahe kergekuulipilduja ja püssidega, omades ka raadio saate-vastuvõtu aparaati, püüdis jõuda Bulkovo kõrgustikule Leningradi ümbruses, et seal rindest läbi pugeda omade juurde. Järgmisel päeval ettevõetud jälitamisel saadi vangi  kümmekond punaarmeelast, suurem grupp jäi aga leidmata.

Rinde laienenmine, elavjõu nappus, poliitilise juhtkonna väärotsused, eriti aga liiga varajane talv, jättis seisma üleväsinud Saksa sõjajõud. Samuti saadi ka tagasilööke venelaste Siberist toodud ja külmaga harjunud värskete väeosade poolt. Paljudest kohtadest suruti Saksa diviisid tagasi, muuseas ka kõige kaugemale jõudnud põhjapoolseimast linnast Tihvinist, Laadoga järvest kagus. Põhjalõigus oli uus rinne, kaitsepositsioonina ette nähtud Volhovi jõe kaldale. Väljalangemiste ja eriti külma läbi  kannatanute tõttu olid Saksa diviisid kokku kuivanud, seepärast kraabiti kokku tagalast iga võimalik üksus, selle kaitsejoone mehitamiseks - ka Eesti Idaptaljonid!

Kui Eesti pataljoni hakati novembri algul ida poole nihutama, ei paistnud see olukord esialgu silma. Kui aga Leningrad-Moskva maanteel kohati suurtükieelikuid ilma torudeta ning üliväsinud mehi, oli asi juba kahtlane. Ka tunnistasid kaotusi kandnud Saksa üksuste mehed, et kõik polnud enam kõige paremas korras.

Esimene Idapataljon nihutati esialgu Võritsa linnakesse, mis olevat enne punaseid olnud kena suvituskoht. Siit läks pärast lühikest vahiteenistuse- ja väljaõppeaega sõit edasi ida poole Tosnosse, mis asub Leningradi lähistel. Osa pataljonist liikus edasi Sablinosse ning patajoni staap hoopiski eemale Ljubani linnakesse. Just enne jõule koondati terve pataljon Ljubani.

Pataljoni tähtsamad lahingud: Volhovi lahingud, Kolpino lahing, Sürkova lahing, Vaskovo lahing - pataljon jäi ka Putki kotti.

 

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"