186. Idapataljon

185. Idapataljoni formeerimisest jäid mitmed väiksemad üksused esialgu välja, kuna nad viibisid mitmeis erikohtades valveteenistuse ülesandeid täites. Neist olid kaks kompaniid Narwa-Jõesuus ja kui oli rindetegevuse nihkumise tõttu itta vähem ohtu partisanide suhtes, siis tekkis tagala väejuhatusel mõte neid ülejääke ära kasutada ning formeerida Estnische Sicherungsgruppe 186, asukohaga Jamburgist mõned kilomeetrid ida suunas uutes nn. "Nordkasernedes". Need olid kolm mitmekordset uuemat kasarmuhoonet ja moodsamini ehitatud, kui seda olid Jamburgi vanad tsaariaegsed. Kahte hoonesse majutati kummasegi üks kompanii ja kolmas jäi esialgu tühjaks. Pataljoniülemat vahetati mitmel korral. Varakevadel tehti õppusi ja püüti seda täieks pataljoniks formeerida. Ootamatult toodi sinna kindral Vlassovi poolt värvatud vabatahlikest koosnev kompanii ja majutati kolmandasse tühja hoonesse. See tekitas meestele kibeda alaväärsustunde, et tehakse neid samaväärseiks endise verivaenlasega ja isegi õlakud olid neile, vlassovlastele, samuti kavandatud. Ka liikusid kuuldused, et eestlased segatakse venelastega?! Kõik need psühholoogilised mõjud ei jätnud Eesti sõdalastele mõju avaldamata - kuidas vabaneda sellest olukorrast?

Sündmused arenesid halvema suunas ja eriti põhjustas väljaspoolt saabunud "müstilise kapteni" kihutustöö meeste meeltes segadust. Keegi täpselt ei teadnud, kes see pikakasvuline Saksa mantlit kandev härra oli. Kuid ta oskas oma tööd hästi teha. (Teda nähti ka septembrikuul 1944 Tallinnas ja sadamas ringi luusivat ning püüdmas Eesti poisse uskuma panna udujuttu, et "ärge mine kuhugi ära kodumaalt, kuna Pitka armee juba ootab teiesuguseid! Ja pealegi, inglise sõjalaevastik on juba Balti merel ja meil on abi varsti käes.")

Kui juhtus olema järgmine Marketendri päev, siis puhkeski tuli tuha all lõkkele. Eestlased tulistasid vlassovlaste pihta ning sakslased helistasid Jamburgi Ortskomandantuuri, milline käskis 185. Eesti Pataljonist poolel rühmal kohale sõita ja kord jalule seada. Esialgu polnud teada, kes oli tulistajad. Kuid 185. sõdalased taipasid olukorda, kui said mõne purjus ringihulkuva sõduri, kes püstoleid käes hoides lubasid kõik tiblad mullatoidule saata. Õnneks polnud neil automaatrelvi. Meie abivägi sai mässulised korrale kutsuda paukugi tulistamata. Langenuid ei olnud, ainult mõned kergelt haavatud, mis olukorda leevendas ja Ortskommandant kapten Kern ei andnud kedagi sõjakohtu alla, vaid kuulsa ära seletused  olukorra kohta eestlastelt 185. Pataljonist, käskides eksijaid distsiplinaarselt karistada ja tagandas pataljoniülema oma kohalt. Müstiline kapten oli aga kadunud! 186. Idapataljoni 2 kompaniid ja vlassovlased viidi Põhjakasarmuidt vaikselt ära ja hiljem oli kuulda, et neid oli täienduseks kasutatud rindeüksuste abistamiseks nn. "Hilfswillingetena". Osa mehi, kes olid vanemad ja haiged, saadeti Narwa Põhiüksusesse. Nähtavasti oli sakslastel veidi piinlik, et eestlaste rahvustunnet haavati. Kuid see sündmus oli 186. "luigelauluks". Lahingutegevusse see poolik pataljon kunagi ei pääsenud ja tema eluiga kestis vaid mõned kuud.

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"