127. FLAK'i Pataljon

 

 

Augustis 1944 toimus sakslaste poolt okupeeritud Eestis möödunud sõjapäevade viimane mobilisatsioon. 3. augustil ilmus ajalehtedes Eesti Omavalitsuse juhi dr. Hjalmar Mäe poolt antud määrus "1927. aastakäigu lennuväe abiteenistusse kutsumisest", kus oli öeldud:

"Totaalne sõda nõuab kõigi jõudude täi rakendamist meie kodumaa kaitseks. seepärast määran:

1. Lennuväe abiteenistusse kutsuda kõik 1927. sünniaastakäigu noormehed, kelle vanemad omasid kuni 20. juunini 1940 Eesti kodakondsust.

2.Noormehi kutsutakse üles maakondade järgi ning nad peavad ilmuma määratud vastuvõtukomisjonidesse.

3.Korralduse lennuväe abiteenistusse ilmumiseks annab vastav politseiprefektuur.

4.Vastuvõtukomisjonid astuvad kokku üleskutsutud maakondade maakonnalinnades. Komisjoni esimeheks on kohaliku Omakaitse ülem ning komisjoni liikmeteks kohaliku Eesti Noorte maleva juht ja arst.

5.Vanemad, kes ei saada oma poegi teatavaks tehtud vastuvõtukomisjonidesse, karistatakse rahatrahviga kuni 2000 riigimarka, kuni 3 kuulise vangistusega või mõlema karistusega.

6.Eesti Noorte Peastaabi ülemal on õigus anda juhtnööre ja korraldusi käesoleva määruse teostamiseks.

7.Käesolev määrus jõustub avaldamisega.

                         

                                                         Tallinnas, 3. augustil 1944 

                                                             Alla kirjutanud Dr. Mäe 

 

 

 

 

 

127. FLAK'i pataljon (FLAK = Flugzeug Abwehrkanone) kuulus 6. Saksa Õhutõrjedivisjoni koosseisu. 127. FLAK'i pataljonis olid enamikus 1927. aastal süninud Pärnumaa poisid. Üksuses oli kokku 6 patareid - 1 segapatarei (20 ja 88 mm), 1 raskepatarei (88 mm) ja 4 kergepatareid (20 ja 37 mm) + iga patarei koosseisus oli üks helgiheitjate rühm. Noorte väljaõpet õhutõrjepatareides viisid läbi allüksuste (kahurirühmade) sakslastest allohvitserid ja vahtmeistrid. Eelkõige tutvustati poistele väeosa sisekorda, sõjaväe määrustikku, lennuväe eraldustunnuseid ja tervitamist. Tehti ka riviõppust. Põhirõhk aga oli pandud väeosas olevate õhutõrjesuurtükkide tundmaõppimisele ja nende käsitlemisele. Paralleelselt kahuriõppusega õpiti tundma vene ja inglise sõjalennukite ning tankide siluettkontuure  ja nende tehnilisi andmeid.Peale kahurite õpetati poisse tundma ja kasutama ka kõiki neis väeosas olnud käsirelvi, nagu saksa karabiini
98-k, kuulipildujat MG-15, püstolkuulipildujat
MP 38-40, tankirusikaid (Panzerfaust) ja magnetmiine ning granaate. Kahuriõppustel pidi iga poiss omandama vähemalt kolm meeskonnanumbri eriala.

   

Eesti Noorte Märk, mis oli ka lennuväepoistel mütsi ees.

 
 

1944. a. 17. septembril käivitus sakslaste taandumisplaan Aster, kuid sellest ei teadnud midagi õhutõrjeüksustes teeninud eesti poisid. Ei teatud ka seda, milline on olukord Narva ja Emajõe rinnetel. Mingit teavet sakslased neis väeosades eesti poistele ei andnud ja kui mõnes patareis antigi, siis oli see sihilikult ebatäpne ja vale. Nii said eesti poisid sakslaste lahkumisest Eestist teada sageli alles siis, kui oldi juba autodel või raudtee-ešeloniga teel Lätimaa poole.

Üksikuid erandeid siiski oli. Eestist lahkuma asudes teatasid mõnede õhutõrjepatarei ohvitserid eesti poistele, et Punaarmee on asunud suurpealetungile ja Emajõe joonel rindest läbi murdnud, mistõttu paljud eesti ja saksa väeosad on Narva rindel ümber piiratud ja kotti jäänud. Kuna kõik õhutõrjeüksused lahkuvad Eestist ja kuna nendes patareides teeninud eesti poisid olid mobiliseeritud teenima vaid Eesti pinnal, siis nüüd on neil võimalik valida, kas minna tagasi koju või taanduda koos väeosaga Saksamaale. Samas aga hoiatasid sakslased poisse:

"Kui lähete tagasi koju, tuleb teil elada edaspidi kommunismi tingimustes ja mida see teile kaasa toob, võite ise arvata!"

Kuna valdavas enamuses õhutõrjepatareides teeninud eesti poisse väeosa lahkumisest Eestist ei informeeritud, olid poisid teele asudes arvamusel, et toimumas on tavapärane asukoha vahetus. Saanud lõpuks teada, et sakslastel on plaan Eesti maha jätta, olid poiste käitumismotiivid üsna erinevad. Oli neid, kel oli juba varem kindel plaan väeosast lahkuda, kuna sakslaste kaotus oli päevselge. Tekkinud olukorras püüti see nüüd otsekohe teoks teha. Oli ka neid, kes otsustasid sakslaste juurest jalga lasta selleks, et liituda mõne eesti väeosaga ja seal edasi võidelda. Mõned lahkujad aga hakkasid otsima liitumisvõimalusi admiral Pitka löögiüksusega. Kuid oli ka neid, kellel Saksamaale mineku plaanid juba varem tehtud. Selliselt käitusid need, kelle vanemad või omaksed olid Eestist lahkunud või lahkumas.

Ka Pärnus asunud 127. õhutõrjepataljoni kuuest patareist, kus teenis umbes 260 Pärnumaa poissi,  hakkas 1944. a. septembri teisel poolel poisse kaduma. Selle põhjuseks olid rindelt tulevad teated Punaarmee läbimurdest Tartu all. Nii jooksis pataljoni 1. raskepatareist korraga minema 20 poissi. See toimus ajal, kui patareid saabus välja vahetama üks Eesti 20. diviisi õhutõrjepatarei. Ärajooksjaid oli samuti teistes patareides. Ärajooksmise põhjuseks oli Saksamaale viimise kartus. Kuna rahva hulgas levisid kuuldused Eesti oma relvajõudude moodustamisest, siis paljude poiste sooviks oli sinna pääseda. Ka siin püüdsid sakslased eestlaste lahkumist väeosast igati takistada. Mõnes patareis sulgesid sakslased eesti poisid lukustatud barakki ja neilt korjati ära jalanõud. Mitmes kahurirühmas pandi poiste juurde isegi relvastatud valve.

18. septembril viidi Pärnus olnud 127. flakipataljoni osa patareisid, kus teenis umbes sadakond Pärnumaa poissi, autodel Lätti, Ruhja lähistele, kus nad tulepositsioonidele asusid. Samal ajal liikusid mööda Mõisaküla - Ruhja - Mažsalatsa maanteed nii öösel kui päeval Eesti rinnetelt taanduvad väeosad. Nende sihiks oli Mazsalaca raudteejaam, kus nad rongiešelonidele laaditi ja Riiga viidi. Koos sõjaväekolonnidega liikusid teedel lõputud põgenike voorid. Inimesed põgenesid küll hobustel, küll jalgratastel, ning isegi jalgsi läheneva rinde eest kaugemale lääne. Läbi Ruhja taandus sel ajal ka enamus teistes Eesti linnades asunud saksa õhutõrjeüksusi, kus teenis palju eesti lennuväe abiteenistuse poisse.

Ruhjas said Pärnu poisid teada, et Pärnu on langenud Punaarmee kätte ja et nad on nüüd oma kodudest rindejoonega lahutatud. Kui viimastel päevadel oli sakslaste suhtumine olnud eesti poistesse ettevaatlik ja kahtlustav, siis nüüd, kus poiste põgenemise võimalused oli oluliselt kahanenud, muutus sakslaste hoiak tunduvalt sõbralikumaks.

Ruhja lähistele jäid Pärnust toodud õhutõrjepatareid peatuma umbes nädalaks. 25. septembri õhtuks jõudis rinne Ruhja alla ja patareid said käsu oma positsioonid maha jätta ja valmistuda kiiresti ärasõiduks. Kuid neile järele saadetud autode saabumine viibis ja osa patareidest jäid venelaste kahuritule alla, kes tulistasid Ruhja linna ja teedel liikuvaid sõjaväekolonne. Viimasel hetkel autod siiski saabusid ja patareide meeskonnad hakkasid venelaste kahuritule all neile oma varustust ja laskemoona laadima. Vene ründavad üksused olid vaid sadade meetrite kaugusel, kui õhutõrjepatareid hakkasid koos teiste teedel olevate väeosadega Mazsalaca suunas liikuma. Õnneks ei kasutanud venelased sel hetkel rünnakul tanke.

Ruhjast lahkuvate õhutõrjepatareide meeskonnad liikusid autodel laskemoonakastide vahel istudes kogu öö mööda sõjaväekolonnidest ummistunud maanteed. Sageli tuli teed puhastada kraavi sõitnud autodelt teele varisenud laskemoonast ja varustusest ning venelaste kahuritules pihta saanud põlenud autofrakkidest. Seda lõputult pika sõjaväekolonni tagumist otsa ründasid öösel vene tankid ja autodekolonni kaitseks olid sakslased nende tõrjumiseks tee äärde üles panema tankitõrjekahurid. Kuigi vahemaa Ruhjast Mazsalacasse oli vaid 15 km, kulus õhutõrjepatareidel selle maa läbimiseks üle kümne tunni. Mažalatsa raudteejaamas laaditi kõik sinna saabunud väeosad raudteeplatvormidele ja viidi Riiga.

  Osa Pärnus, 127. õhutõrje raskepatareides teeninud Pärnumaa poisse viidi Pärnu sadamasse ja pandi laevale nimega "Leeda", mis 21. septembril Riia poole teele asus. Sama laevaga lahkusid Pärnust ka Sauga lennuväljal asunud lennukooli eestlastest lendurõpilased. Enamus selles laevas olnuist olid tsiviilpõgenikud.

Põhja-Eestist taandunud õhutõrjeüksused koos seal teeninud eestlastega liikusid läbi Riia Liibavi [Liepaja] sadamalinna, kust need laevadel Saksamaale viidi. Pärnust Riiga jõudnud 127. flakipataljon jäi aga sinna peatuma kaheks nädalaks. Üksuse kaks raskepatareid paigutati ümber Riia linna, kuna kergepatareid asusid Daugava ja Lielupe jõgedel olnud sildade kaitsele. Daugava jõel olnud raudteesild oli pommirünnakute ajal puruks pommitatud ja rongid sellest enam üle ei sõitnud. Taanduvad saksa väed olid üle jõe ehitanud ajutise pontoonsilla, mille kaitsele asus selle pataljoni 3. patarei, kus ka siinkirjutaja teenis. Patarei asus tulepositsioonile Daugava jõe kallastel ja selle hargnemiskohas olnud poolsaarele.

Riias saadeti patareides teeninud eesti poisse sageli saksa sõjaväe välipolitseile appi üle Daugava sildade taanduvate väeosade sõidukeid loendama. Taanduvad saksa väeosad liikusid üle nende sildade 24 tundi ööpäevas ja need loendati saksa sõjaväe välipolitsei poolt. Rindejoont pidi niikaua Sigulda all kinni peetama, kuni kõik sakslaste väeosad on Daugava jõe ületanud.

127. flakipataljoni Riias oleku ajal toimusid linnale sageli õhurünnakud. Kuna venelaste pommitajad lendasid linna kohal suures kõrguses, avasid nende pihta tule põhiliselt vaid raskepatareid, sest kergekahurite mürsud pommitajateni ei ulatunud. Peaaegu iga päev ilmusid linna kohale vene luurelennukid. Kuid ka need olid kättesaadavad vaid raskekahuritele. Alles siis. kui rindejoon jõudis üsna Riia külje alla, ilmusid madallennul linna kohale ka venelaste hävitajad ja nüüd astusid tegevusse ka kõik flakiüksuste kergepatareide kahurid.

Rindejoone Riia külje alla jõudmise järel viidi kõik Eestist Riiga või selle lähistele toodud õhutõrjeüksused Riiast minema. Enamus flakipataljone sõidutati Liibavi sadamalinna, kus need laevadele laeti ja Saksamaale viidi. 127. flakipataljon Pärnumaa poistega sõidutati Tukkumi, kus see jäi paariks päevaks peatuma. Nagu seal selgus, oli sakslastel kavatsus ka see flakipataljon Saksamaale viia, kuid 5. oktoobril 1944 tungis Punaarmee tankikiil Leedus Läänemereni välja ja lõikas läbi viimase transporditee mandril. Peale Kuramaa "koti" sulgumist viidi 127. flakipataljon raudteed pidi Vindavisse (Venspilsi), kus see linna ja sadama kaitsele asus.

Neil päevil käisid Vindavi sadamalinna kohal tihti vene lennukid. Pea iga päev tiirutasid kõrgel linna kohal venelaste luurelennukid, jäädes kergekahuritele kõrguse tõttu kättesaamatuks. Küll aga avasid luurelennukite ilmumisel iga kord nende pihta tule linna ümber asunud 88-mm raskepatareid. Sageli kihutasid madallennul üle linna ja sadama venelaste ründelennukid IL-2.

Üks suurematest õhurünnakutest Vindavi linnale ja sadamale toimus 20. oktoobril. Rünnak algas õhtupimeduse saabudes. Tol õhtu oli ilm vaikne ja taevas selge. Äkki kõlasid linnas sireenid ja õhutõrjepatareid said käsu olla õhurünnakuks valmis. Juba varsti täitus sügisene õhtuvaikus lennukimootorite undamisega ja taevas lahvatasid põlema vene pommitajatelt alla heidetud "jõulupuud". Lennukitelt alla heidetud pommid tabasid põhiliselt sadamat, kuid paljud neist langesid ka linna elamurajooni. Kõik linnas ja selle ümbruses olnud õhutõrjepatareid avasid lainetena lendavate pommitajate pihta ägeda tõkketule, mis kestis ühtejäge poolteist tundi. Mitu [7 või 8] pommitajat tulistati alla. Seejärel lahkusid lennukid linna kohalt

Rünnaku tagajärjel sai põhiliselt kannatada Vindavi sadam. Üks selle kai ääres seisnud suur kaubalaev, mille lastiks oli laskemoon, sai täistabamuse ja lendas õhku. Üsna suuri purustusi ja tulekahjusid oli ka linna elamurajoonis.

127. flakipataljoni patareide meeskondades, kui välja arvata mõned pommikildudest kergelt haavata saanud, kaotusi ei olnud. Küll aga kulutati sel ööl ära peaaegu kogu kahurite laskemoona tagavarad. Nagu jutustasid hiljem ühes 88-mm raskepatareis teeninud eesti poisid, jäi pärast õhurünnakut nende kuue suurtüki peal järel vaid kaks mürsku.

Kõigil järgnevatel päevadel lendasid pidevalt linna kohal vene luure- ja ründelennukid. Vene lennukite lähenemisest teatas õhutõrjeüksustele tulejuhtimise keskus, mille peale patareides otsekohe õhuhäire anti. Sageli muutsid aga lennukid enne linna kohale jõudmist kurssi ja suundusid mujale. Kahurimeeskondadel tuli aga sellistel kordadel sageli tundide viisi kahuritel istuda ja õhuhäire lõppu oodata.

Samal ajal jätkus ka kõigis õhutõrjepatareides teeninud eesti abiteenistuslaste väljaõpe. Kahuriõppused toimusid peaaegu iga päev. Käidi ka õppepolügoonidel käsirelvadest laskmas ja “tankirusikatest” vanu tankivrakke tulistamas. Gaasimaskide kasutamist käidi õppimas gaasikambrites. Kergekahurite rühmades tehti poistele koos sakslastega maastikuõppust ning õpetati lähivõitluse võtteid.

Kuna patareid ja kahurirühmad asusid mitmel pool ümber Vindavi linna, said õhutõrjepatareides teenivad eesti poisid omavahel harva kokku. Poiste hulgas valitses suur infovaegus väljaspool oma väeosa ja rinnetel toimuva kohta. Sakslaste käest kuuldu ei olnud alati usaldusväärne ja ega nemadki palju teadnud. Raadiost kuuldud saksa rindeteateid aga ei saanud uskuda.

Kuna sel ajal toimis Kuramaa ja Saksamaa vahel veel postiteenistus, said sakslased kodudest sageli kirju ja mõnikord ka postipakke. Kirjade kaudu saadi infot Saksamaal toimuva kohta, mis sakslaste jaoks oli tähtsam. Eesti poisse aga Saksamaa asjad ei huvitanud, kuigi seal toimuva kohta sai mõnikord lugeda Kuramaale saadetud ajalehest “Eesti Sõna”. Selle kohta aga, mis toimus taasokupeeritud kodumaal, puudus poistel igasugune teave.

Tekkinud olukorras mõlgutas nii mõnigi poiss Eestisse tagasipöördumise mõtteid. Kuigi Eestimaa jäi kaugele teisele poole rindejoont ja sinna jõudmiseks tulnuks ületada rindejoon ja läbida sadu kilomeetreid punaarmee poolt okupeeritud tagalat, arvas nii mõnigi mehehakatis naiivselt, et need raskused on ületatavad.

1944. a. oktoobris loeti Vindavis olnud õhutõrjepatareides ette pataljoniülema käskkiri rangete karistuste rakendamise kohta väejooksikute üle. Selles käskkirjas olid ära toodud kahe Pärnumaalt pärit lennuväepoisi - Avo Kärneri ja Anton Raudrohu nimed, kes käsirelvi kaasa võttes olid oma patareist lahkunud ja mööda Lätimaa metsi rindejoone poole liikunud. Teel olles olid nad sattunud ühte lätlaste “rohelisse pataljoni”, mis oli pidanud lahinguid nii sakslastega kui vene partisanidega. Sealt olid sakslased ühe haarangu ajal poisid kinni võtnud ja tagasi Vindavisse toonu. Sõjakohtu otsusega määrati mõlemad ühte Lõuna-Saksamaal lääneliitlaste vastu võidelnud rindeväeossa, kus nad sõja lõppedes inglaste kätte vangi langesid. Inglased andsid mõlemad poisid venelastele välja.

Kuna Kuramaa "kotti" jäänud eesti poistel puudus vähimgi teave kodumaal toimuva kohta, ei teatud ka seda, mis oli saanud pärast sakslaste Eestist lahkumist eesti väeosadest. Kuna teati, et Sõrve poolsaarel käivad ägedad lahingud, siis oldi arvamusel, et need on taandunud Saaremaale ja jätkavad seal võitlust. See oletus pani nii mõnegi poisi peas liikuma mõtted, kuidas pääseda Kuramaalt Saaremaale, et liituda seal võitlevate eesti väeosadega. Ootamatult andis sellise võimaluse Kuramaa väegrupi juhtkonna otsus, saata 127. flakipataljoni neli kergepatareid meredes- sandiga Sõrve poolsaarele.

 

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"