Aufklärungsfliegergruppe 127 (Seeaufklärungsfliegergruppe 127)

 

 

Aufklärungsgruppe 127 formeeriti Tallinnas Ülemiste lennuväljal Luftwaffe alluvuses Sonderstaffel Buschmanni (Buschmanni erilennusalk) koosseisu baasil enne sõda (1936) ja sõja algul (1941) formeeritud, kuid peatselt samas laiali saadetud Saksa luurelennuüksuse allüksuste "asemele". Uuest üksusest sai ilmselt esimene välismaalastest koosnev lennuüksus Luftwaffe koosseisus. Üksus moodustati kolmesalgalisena, millele lisandus staap. 1. lennusalga põhiülesandeks sai mereluure. Üksuse juhtimise võttis üle senine Saksa sideohvitser hptm Lehmann. Senine eestlastest lennusalga ülem G. Buschmann lahkus seoses ohvitserihariduse puudumisega (ja võimalik, et ka seoses liigse eestimeelsusega). Kuigi osa tehnikuid ja veeblid olid sakslased, koosnes enamus eskadrillist eestalstest. Kehtestati ühtne Saksa vormiriietus sini-must-valge käiseembleemiga ja Luftwaffe tavapärane palgasüsteem ning asjaajamiskord. Praktilist mõju see isikkoosseisu tegevusele ja meelsusele tegelikult aga ei avaldanud.

Moodustatud uue eskadrilli asukohaks sai Ülemiste lennuväli (Reval-Ülemiste) ja ülesandeks sai põhiliselt mereluure Soome lahel. Tegelikult kuuluski nüüd kogu mereluure Soome lahel 127. luureeskadrilli vastutuse alla. Võideldi edukalt vaenlase allveelaevadega. Kaotusi ei kantud, lennuüksus pälvis aga korduvalt ülemjuhatuse tunnustuse. Juurde saadi ka uusi lennukeid. 1943. a märsis olid saabunud 15 vesilennukit Arado Ar 95. Hiljem saadi lisaks veel He 50 ja HS 126 tüüpi lennukeid. Aradod leidis sonderführer G. Buschmann Pillau lennubaasis, kus seisid ka valmis ehitamata jäänud lennukikandjale "Graf Zeppelin" algselt mõeldud hävitajad Bf 109T, mida sakslased aga eestlastele ei andnud. Oli alustatud ka uute vaatlejate ja pardalaskurite kursust. Alates juulist 1943 nimetati senine Aufklärungsgruppe 127 ümber Seeaufklärungsgruppe 127. -ks. (127. mereluureeskadrill).

Kuna üksus oli ainult mereluurega tegelemiseks liiga suureks paisunud, varustati 2. ja 3. lennusalk mai-juuni jooksul maismaalennukitega He 50. Juuli lõpul saadeti 2. lennusalk hptm V. Reil´i juhtimisel Idarindele Ilmeni järve piirkonda Tulebja´sse Staraja Russa juures, kus hakkas tegelema öiste pommituslendudega. Pommitati rinnet ja selle lähitagalat Lovat´i jõe ääres. Mõne aja pärast saadeti lennusalk edasi Relbitsa lennuväljale Dno´st 40 km põhja pool ja seejärel Sivertskaja lennuväljale Lenigradi lähistel. Sealt käidi pommitamas Kolpino ümbrust.

1943. a sügisel otsustati Seeaufklärungsgruppe 127 mere- ja maismalennuallüksused ümber korraldada ja teineteisest lahutada. Loomulikult rääkisid sellise lahenduse kasuks allüksuste erinevaks kujunenud ülesanded ja tegevuspiirkonnad. 1943. a oktoobris moodustati eskadrilli staabi, 2. ja 3. lennusalga baasil öiste pommitajate eskadrill Nachtschlachtgruppe 11. Eskadrilli 1. lennusalk sai aga üksikuks (iseseisvaks) merelennusalgaks nimetusega 1./Seeaufklärungsgruppe 127.

 

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"