Nachtschlachtgruppe 11

 

 

11. öiste pommitajate eskadrill formeeriti Põhja-Venemaal tegutseva 3. lennuväediviisi koosseisus 1943. a 18. oktoobril seoses senise eestlastest mereluureeskadrilli Seeaufklärungsgruppe 127 lahutamisega kaheks eraldiseisvaks lennuüksuseks. Eskadrilli ülemaks jäi senine Seeaufklärungsgruppe 127 ülem hptm P. Lehmann. Uue üksuse moodustamise ajal asuti Neveli rindel Idritsa lennuväljal. Esialgu moodustati üksus kahesalgalisena - endise 2., 3. salga (said vastavalt 1. -ks ja 2. -ks lennusalgaks) ja senise 127. merelennugrupi staabi baasil. 1944. a kevadsuvel formeeriti Jõhvis ka 3. lennusalk.

Algul tegutseti Neveli rindel Idriza lennuväljal, kuhu oli saabutud mõni aeg varem lennuväljalt Pihkva-West. 1944. a jaanuaris alustas Punaarmee Leningradi all suurpealetungi, murdes läbi blokaadirõnga ja jõudes välja Narva jõeni. Seoses sellega tekkis eestlastel soov asuda nüüd kaitsma kodumaad. Vastav taotlus Saksa väejuhatusele leidis mõistmist ja veebruaris 1944 lendas eskadrill Eestisse, kus asuti Jõhvi lennuväljale ja alustati öiseid pommituslende Narva rindel. Lennutingimused olid siin üsna rasked, sest rindejoon püsis paigal ja arvukate maismaaüksuste katteks olid vaelnased koondanud ka arvukalt õhutõrjerelvastust. Kõigest hoolimata täideti lahingülesandeid edukalt ja pälvit mitmel korral ülemjuhatuse tunnustus. Kevadel saadi juurde uusi Taani trofeelennukeid Fokker CV-E.

Mais ja juunis saadi Liibavi Lennukoolist (Ergänzunsnachtschlachtgruppe Ostland) täiendust mitmekümne uue ja täiendõppel olnud lenduri ja ka uute pardalaskurite näol. Saabunud koosseisu baasil moodustati Jõhvis juunis 1944. eskadrilli 3. lennusalk, mis sai enda käsutusse uued saabunud lennukid Arado Ar 66. Peale 3. lennusalga formeerimist asusid 1. ja 2. salk ümber rindest veidi kaugemal olevale Rahkla lennuväljale. Mais-juunis saadeti üksusest 10 meest ka Saksamaale hävituslendurite väljaõppele.

Juulis algasid Sinimägedes eriti ägedad lahingud ja rinde lähedasel Jõhvi lennuväljal asunud 3. lennusalga maapealses personalis olnud sakslased tahtsid ühel ööl juba põgeneda, kuid suudeti eestlaste poolt paigal hoida. Narva rinne jäi püsima ja kuu aega hiljem alustas vaenlane uut pealetungi Lõuna-Eestis. Vaheldumisi tuli hakata tegutsema nii Tartu, kui Narva suunal. Nüüd siirdus ka 3. lennusalk Jõhvist Rahkla lennuväljale. Augusti lõpul kaldus lendude raskuspunkt täielikult Lõunasuunale ja eskadrill paiknes ümber Kesk-Eestisse. 1. ja 2. lennusalk asusid nüüd Adavere lennuväljale, 3. Lennusalk aga Kärevere lennuväljale. Suve lõpus haaras Saksamaad aga tõsine kütusekriis, tähendades ka lendude sageduse vähendamist, mis loomulikult mõjus halvasti isikkoosseisu moraalile.

Seoses halvenenud strateegilise olukorraga otsutas Saksa väejuhatus 1944. a sügisel Eesti maha jätta. Eestlasi hoiti aga esilalgu veel infosulus. 18. septembril saadi käsk Blome´sse lendamiseks, kust peagi siirduti edasi Liibavisse (Liepaja). Nädal hiljem lennati edasi Leetu Tirkshliai lennuväljale. Meeste meeleolu oli tugevasti langenud ja peale Liibavist äralendu suundusid 1 Fokker CV-E ja 1 He 50 hoopis Rootsi, mis suurendas sakslastes umbusku eestlastesse. Kuna Tirkishliasis oli välilennuväli, loodeti, et jätkatakse lahingulende, mida aga ei juhtunud. Kui rinne oli lennuväljale juba üsna lähedale jõudnud, tuli käsk lennata edasi Ida-Preisimaal asuvasse Heiligenbeili. Seal saabus 11. oktoobril 1944 käsk lennuüksuse likvideerimiseks. 13. oktoobri hommikul põgenes veel 3 meest (2 pilooti ja 1 mehhaanik) ühe Fokker CV-E -ga Rootsi, kuna teine lennuk purunes stardikatsel. Allesjäänud isikkoosseis saadeti Oderi äärsesse Frankfurtti, kuhu koondati kõik lennuüksustes teeninud eestlased, et neid edaspidi maismaaüksustes kasutada.

 

kasutatud materjal: "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas"