erkennungsmarke jagati välja igale sõdurile ja rippus nööriga kaelas (vahel veel eraldi
nahkkotis, mille sõdur ise pidi endale ostma). zetooni
keskel on murdejoon ja mõlemalpool seda identsed
lühendid, millest võis välja lugeda sõduri üksuse,
personaalse numbri ja vahel ka veregrupi. kui ette külge
enam ei mahtunud siis löödi mõnikord personaalne number
tagumisele küljele.
2. maailmasõja ajal ei olnud enam sõjaväelase nime
zetoonil kirjas nagu see oli 1. maailmasõja ajal -
erandiks oli ainult merevägi (kriegsmarine).
toodeti alumiiniumist, tsingist ja alates 1944. aastast
õhukesest terasplekist.
kui sõdur langes siis murti zetoon pooleks ning pool
läks langenuga hauda. sõja teises pooles kui toimusid
suured taganemised ei olnud aga tihtipeale aega ega võimalusi kõiki neid
protseduure järgida ning sõdureid maeti suurtesse
ühishaudadesse ilma, et neid oleks tuvastatud. |