erkennungsmarke jagati välja igale sõdurile ja rippus nööriga kaelas (vahel veel eraldi nahkkotis, mille sõdur ise pidi endale ostma). zetooni keskel on murdejoon ja mõlemalpool seda identsed lühendid, millest võis välja lugeda sõduri üksuse, personaalse numbri ja vahel ka veregrupi. kui ette külge enam ei mahtunud siis löödi mõnikord personaalne number tagumisele küljele.
2. maailmasõja ajal ei olnud enam sõjaväelase nime zetoonil kirjas nagu see oli 1. maailmasõja ajal - erandiks oli ainult merevägi (kriegsmarine).
toodeti alumiiniumist, tsingist ja alates 1944. aastast õhukesest terasplekist.
kui sõdur langes siis murti zetoon pooleks ning pool läks langenuga hauda. sõja teises pooles kui toimusid suured taganemised ei olnud aga tihtipeale aega ega võimalusi kõiki neid protseduure järgida ning sõdureid maeti suurtesse ühishaudadesse ilma, et neid oleks tuvastatud.