|
Harald Reibach sündis pere esiklapsena 13. aprillil 1912
Peterburi kubermangus Volossovo asunduses, kus ta isa
oli mõisa rentnik. 2 aasta pärast kolis pere Tartumaale
Saare valda Kääpa jõe äärde, kus ta isal õnnestus saada
pool Küti talust (44 ha). 1920.a alustas Harald
kooliteed Saare valla Rustakvere külakoolis. Peale
külakooli lõpetamist panid vanemad ta Torma kõrgemasse
algkooli. 1926.a jätkas Harald õpinguid Tartus Hugo
Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetas kiitusega 1932.a.
Koolis oli ta peale eduka õppetöö tegev ka õpilaskonna
juhatuses. 1932.a sügisel alustas Harald õpinguid Tartu
Ülikooli õigusteaduskonnas. Temast sai korporatsiooni
Sakala liige.
1933.a suvel kutsuti Harald Reibach ajateenistusse
Valka, 3. üksikusse jalaväepataljoni. Juba sama aasta
sügisel suunati ta Tondi Sõjakooli aspirantide
kursusele. Kursused lõpetas ta suuskur-jalgratturi
erialal ja vabastati seejärel teenistusest. Aga nädal
peale reservi arvamist kutsuti ta uuesti teenistusse:
aspirant-üleajateenija instruktorina Tondi Sõjakooli.
Pärast aastast teenistust astus ta Sõjakooli ohvitseride
klassi. 1935.a abiellus H. Reibach Tartus Olvi Hain´iga,
kellega tal sündis 13.11.1936 tütar Ede. Samal aastal
lõpetas ta ka ohvitseride klassi jalaväe erialal ja
ülendati lipnikuks. Tema teenistuskohaks sai 1.
jalaväerügement Narvas, kuhu ta perega ka kolis. 1938.a
eestistas Harald Reibach oma nime Harald Riipaluks.
Jaanuaris 1940 viidi n-ltn Riipalu 1. jalaväerügemendist
üle Kaitseliidu Tartu Maleva nooreminstruktoriks.
17.06.1940 saadeti Kaitseliit okupatsioonivõimude
diktaadi põhjal laiali. Riipalu jõudis teenida lühikest
aega veel eksisteerivas sõjaministeeriumis ja viidi siis
üle 2. jalaväepataljoni Tartus. Peale Eesti liitmist
Nõukogude Liiduga arvati 2. jalaväepataljon, kus n-ltn
Riipalu rühmaülemana teenis, 192. laskurdiviisi
koosseisu - Elvas asuvasse 232. laskurpolku. Peale sõja
algust toodi polk Värska laagrist Elvasse, täiendati ja
saadeti siis juuni lõpus Venemaale. Velikaja jõe lähedal
Ataki küla juures õnnestus Riipalul väeosast põgeneda ja
sakslaste poole üle minna. Seal sai ta kummalisel kombel
kaasa teha Pihkva vallutamise lahingud ja saadeti alles
seejärel sõjavangi.
Kuni 31. märtsini viibis Riipalu Pihkva, Königsbergi ja
Brandenburgi vangilaagrites. Enne kodumaale jõudmist
võis ta olla isegi juba ka väljaõppel. 10.04.1942 astus
ta Tartus 36. politseipataljoni. Esialgu teenis Riipalu
seal rühmaülemana, varsti aga 3. kompanii ülemana. 2.
augustil viidi politseipataljon Valgevenesse
partisanidega võitlema, augusti lõpul aga sealt edasi
Ukrainasse vangilaagreid valvama. 19.11.1942 laaditi
pataljon Sariski jaamas rongile ja viidi Stalingradi
rindele, kuhu jõuti 22.11.1942. Samal päeval
pataljoniülem haigestus ja Riipalu määrati tema asemele
uueks pataljoniülemaks. Surovikino juures osales 36.
politseipataljon Stalingradi välisrindel 42 päeva
kestnud rasketes Tshir´i kaitselahingutes. Lahingutes
üles näidatud vapruse eest said 42 meest (s.h. H.
Riipalu) II klassi Raudristi. 06.01.1943 asus pataljon
rongile ja sõidutati tagasi Eestisse, kuhu jõuti
18.01.1943. Kevade ja suve veetis Riipalu kodutalus ja
pere seltsis, kirjutades ka analüüsiva aruande 36.
politseipataljoni rindetegevusest, mida säilitatakse
Eesti Riigiarhiivis.
2.08.1943 astus Riipalu Eesti SS vabatahtlike brigaadi,
mis oli väljaõppel Poolas Debica lähedal õppelaagris
Heidelager. Seal määrati ta algul kompaniiülemaks,
varsti aga 45. SS rügemendi 1. pataljoni ülemaks.
Novembris osales brigaad partisanivastases võitluses
Rosonas, viidi aga peagi edasi Neveli rindele venelaste
läbimurret tõkestama. Peale rahulikumat positsioonisõda
toodi just brigaadist 20. SS vabatahtlike diviisiks
ümber nimetatud üksus Eestisse, kuhu Sturmbannführer
(major) Riipalu jõudis oma pataljoniga 11.02.1944. Juba
13. veebruaril oli tema 1. pataljon aga uuesti kaitsel
Lämmijärve ääres, kus peeti maha paaripäevane edukas
lahing ja nurjati vaenlse järveületamiskatse. 22.
veebruarist 4. märtsini 1944 osales pataljon edukalt
Narva jõe ääres Vepsküla-Siivertsi sillapea
likvideerimisel. Hiljem autasustati Riipalut selle eest
I klassi Raudristiga. Aprillis sai Riipalust 45. SS
rügemendi ülem. 24.-25. juulil lõi ta Auvere juures
rügemendiga tagasi venelaste tugeva rünnaku Narva
platsdarmi sissepiiramiseks ja vääristati selle eest
Raudristi Rüütliristiga. Augustis tegeles ta kodumaale
saabunud soomepoiste probleemide lahendamisega. Riipalul
õnnestus osa oma allüksustega sügisel Eesti alalt
lahinguid pidades taanduda ja jõuda Saksamaale. Eesti
relvagrenaderide SS diviis formeeriti nüüd uuesti
Neuhammeris Ülem-Sileesias. 23.01.1945 oli Riipalu oma
45. rügemendiga taas lahingus. Vallutati Briege linn ja
jätkati pealetungi Oppeln´i suunas. Rünnaku ajal Riipalu
haigestus ja viidi südamerikkega Praha haiglasse. Seal
oli ta umbes kuu aega ja suundus seejärel diviisi
tagavarapataljoni Taani, kus ta oli staabi reservis.
Kohapeal kontakteerus Riipalu Taani
vastupanuliikumisega. Taani tõi ta ka naise, lapse ja
ämma. |
