|
Alfons Rebane
sündis Valgas raudtee- ametniku pojana. 1926.a. lõpetas
Narva reaalgümnaasiumi ja astus sõjaväkke, kust lähetati
õppima Tondi sõjakooli, mille lõpetas 1928. aastal I
klassi diplomiga ja ülendati nooremleitnandiks. Seejärel
asus teenima I Soomusrongi rügementi Valgas. Peale
kitsaröö- palise soomusrongi likvideerimist saadeti
leitnandiks ülendatuna teenima Tapale.
1935. aasta
septembris määrati A. Rebane Kaitseliidu Sakala maleva
instruktoriks Viljandis. 1939. aasta sügisel määrati
A. Rebane Lihula komandandiks. 1940. aasta juunis
saadeti taas teenima soomusrongide rügementi. Peale
Eesti sõjaväe liitmist punaarmeega tunnistati A.
Rebane poliitiliselt mitteusaldatavaks ja saadeti
erru.
Seejärel töötas Tallinnas
ehitustöölisena, vahetades pidevalt elukohta. Sõja
puhkedes siirdus Virumaale ja ühines sealsete
metsavendadega. Septembris 1941 astus vabatahtlikult
Virumaal formeeritud 184. Julgestusgruppi, kus
määrati 15. kompanii ülemaks, mis hiljem saadeti
183. julgestusgrupi koosseisus suuskurkompaniina
Volhovi piirkonda.
1942. a. jaanuaris omistati talle
kapteni auaste ja septembris viidi A. Rebane üle
Julgestusgrupi 181 (hiljem 658. Idapataljon)
ülemaks.
1944. a. jaanuaris kattis major
A.Rebane Volhovi ja Novgorodi ruumis Punaarmee
suurpealetungi ajal koos 659. ja 660
Idapataljoniga Saksa 16. ja 18. armee
taganemist. 23. veebruaril 1944 autasustati A.
Rebast esimese eestlasena Raudristi
Rüütliristiga ja ülendati kolonelleitnandiks.
1944. a. kevadel, kui Eesti Idapataljonid
liideti 20. Eesti Diviisiga, oli A. Rebane 47.
rügemendi II pataljoni ülem. 1944. a. augustis
ja septembris võitles ta omanimelise
võitlusgrupi eesotsas Tartu rindel.
1944. a. lõpul oli
kolonelleitnant A.Rebane Saksamaal
taasformeeritud 20. Eesti Diviisi 46.
Rügemendi ülem. 1945. aasta märtsikuus
koloneliks ülendatud A. Rebane pidas lahinguid
Falkenbergi ümbruses ja Oppelni kotis
Sileesias. 17. märtsil 1945 võttis kolonel
A.Rebane üle diviisi juhtimise. 8. mail 1945
omistati kolonel A.Rebasele Tammelehis
Rüütliristi juurde. Ta langes vangi Tsehhis,
kuid põgenes koos sadakonna mehega läände.
Alates 1966. aastast oli ta Ülemaailmse Eesti
Kesknõukogu Euroopa büroo juhataja.“
Ei ole kahtlust selles, et
A.Rebane ja tema võitluskaaslased, kodumaale
truud Eesti ohvitserid ja reavõitlejad,
pidasid võitlust Narva ja Tartu rindel Eesti
riikliku iseseisvuse taastamise, oma rahva
säilimise, nimel. Nad tegid kõik selleks, et
möödunud sõja lõpus luua iseseisev Eesti
diviis, mis pidi kasvama korpuseks ja seega
olnuks arvestatav sõjaline jõud ka siis, kui
sakslasi poleks enam Eestis olnud. Kahjuks
ei õnnestunud aga neil meestel ja tollasel
Eesti poliitilisel juhtkonnal korrata 1944.
a. Eesti Vabadussõja 1920. a. sündmusi.
|
