Automaat StG 44 oli Wehrmacht´is kasutusel sõja lõpus põhiliselt eliitjalaväeallüksustes. Relva koos uue poolpika padruniga töötas välja konstruktor Louis Schmeisser 1943. aaastal ja see sai nimeks MP 43. Peale mõningaid täiendusi sai relv järgmiseks nimeks MP 43/1. See relv nimetati omakorda hiljem ilma edasiste muudatusteta ümber MP 44´ks. Uue padrunitüübiga automaatrelvast ei olnud Adolf Hitler esialgu üldse vaimustuses, kuid veendunud relva headuses, muutis ta oma hinnangut, andis loa seeriatootmiseks. Automaatrelv sai Hitler´ilt nüüd hoopis poliitilis-propagandistliku nime Sturmgewehr (Rünnakpüss). Lõpuks võis seeriatootmine alata. Relvaga oli võimalik tulistada nii üksiklaskudega, kui valangutega. Täpsuselt oli automaati juba võimalik võrrelda aga karabiiniga. Seetõttu saavutas StGw rindeüksustes kiiresti suure populaarsuse. StGw´dega relvastatud rühmad ei olnud enam nii suures sõltuvuses kuulipildujate kattetulest. Automaadi laskekiirus võimaldas sõduritel ka ise üksteist lahingus automaattulega toetada. Eriti tõhusaks osutus relv lähivõitluses. Juba 1944. aasta lõpuks vajati üksustes uusi automaate rohkem, kui Saksamaa hääbuv tööstusvõimsus toota võimaldas. Sturmgewehr'i üheks suureks miinuseks oli laskemoona nappus ja ka Narwa rindel võtsid eestlased endale StGw asemel PPSh kuna sellele oli laskemoona küllaga. Relva jaoks töötati veel välja ka kohmakas, kuid oma aja kohta uudne infrapuna-öövaatlusseade.
 
kaliiber 7,92 mm
padrun 7.92 X 33 mm (Kurzpatrone)
kuuli algkiirus 650 m/s
sihikuline laskekaugus 800 m
efektiivne laskekaugus 600 m
laskekiirus 500 l/min (tehniline)
pikkus 940 mm (lahtise kabaga)       
vintraua pikkus 419 mm
salve maht 30 padrunit
 
 
video sturmgewehr'ist - sturmgewehr (1,14 mb)