Reaktiivgranaadiheitja R. PzB. 54 (tuntud ka Panzerschreck 54´na) oli kasutusel jalaväe tankitõrjerelvana. Liitlasvägedelt 1943.a Tuneesias ja Idarindel sõjasaagiks saadud ameeriklaste reaktiivgranaadiheitjad M9A1 Bazooka tekitasid Saksamaal kohe ideid samalaadsete relvade omapoolseks tootmiseks. Juba samal aastal valmiski esimene mudel, R. PzB. 43. Vastukaaluks Bazooka 60 mm kaliibrile oli uue relva, mida ka Panzerschreck´iks nimetama hakati, kaliiber 88 mm. Relval oli elektriline päästemehhanism ja relva oli odav toota. Eraldi olid kasutusel suvised ja talvised reaktiivgranaadid. Esimene mudel oli algul üsna ebapopulaarne, kuna kippus tekitama laskuri näole tugevaid põletushaavu. Esialgu lahendati see probleem gaasitorbiku näomaski kasutamisega. Rindeohvitseri Oberleutnant Riechers´i poolt 1943.a sügisel välja mõeldud sihtimisaknaga kaitsekilp oli probleemi lahenduseks. Uuendus võeti kohe ka tootmisse. Uue mudeli nimeks sai R. PzB. 54. Viimast toodeti sõja jooksul u. 289151 eksemplari. Toodeti ka mõningaid eriversioone. Näiteks versioon tankitõrjetankidele PzJäger Bren 731(e) (suurema kaliibriga) ja lühema ning pikema lasketoruga variante. Algul ei jõudnud uued granaadiheitjad kuidagi relvastusse. Veel 1944.aasta algul seisis enamus uutest toodetud relvadest ikka ladudes (39526). Ühte relva teenindas 2 meest: granaadiheitur (sihtur) ja laadur. Kaks relvameeskonda moodustasid tankitõrjejao. Relv näitas end sageli efektiivsena. Sõjamehed kutsusid granaadiheitjat seoses selle sarnasusega punkriahju korstnale "ahjutoruks" ("Ofenrohr").
 
granaadi kaliiber 88 mm
sihikuline laskekaugus 400 m
efektiivne laskekaugus 150 m
pikkus 1640 mm
kaal 11 kg (tühjalt)
laskekiirus 8 l/min
 
tankitõrjereaktiivgranaat R. PzB.Gr 4322
 
soomustläbistavus 160 mm
algkiirus 105 m/s
kaal 3,25 kg
   
 

 
video panzerschreck'ist ja teistest tankitõrje relvadest - panzerschreck (22,8 mb)