|
Ühekordne
granaadiheitja (nn. tankirusikas) Panzerfaust 30 oli
Wehrmacht´is kasutusel jalaväe tankitõrjerelvana. Uue
relva väljatöötamise tingis jalaväe järjest kasvav
võimetus liitlasvägede tankide vastu. 1942. aasta suvel
sai Leipzigi firma HASAG Hugo Schneider AG (lambivabrik)
ülesande uue tankitõrjevahendi väljatöötamiseks. Tööd
hakkas juhtima dr Langeweiler. Esimeseks tootmisse
läinud mudeliks sai Faustpatrone 30 (klein). See oli
uuelaadne relv, mille lasketoru otsas oli sabaga
(lasketorus) koonusekujuline kumulatiivne lõhkepea, mis
lennutati minema lasketorus paikneva heitelaengu abil.
Lõhkepea sisaldas 0,4 kg lõhkeainet, relv oli u meetri
pikkune ja laskis 30 m kaugusele. Tõsisteks puudusteks
peale väikese laskekauguse olid sihiku puudumine ja
lõhkepea rikosheteerumist soodustav kuju. Harjumisaega
nõudis algul ka asjaolu, et laskehetkel pidi laskuri
seljatagune tänu reaktiivjoale vähemalt mõne meetri
ulatuses vaba olema. 1943. a augustis alustati
parandatud ja täiustatud versiooni, Panzerfaust 30,
tootmisega. Sellele oli lisatud suurem, parema kujuga
lõhkepea ja sihik ming suurendatud ka heitelaengut.
Uuendustest hoolimata ei muutunud tagasihoidlik
laskekaugus, mis jäi relva suurimaks puuduseks.
Vaatamata väikesele laskekaugusele, olid jalaväelased
saanud lähivõitluseks vaenlase tankidega ikkagi uue,
odava ja üsna tõhusa relva. Ebapiisav laskekaugus tingis
aga peagi uue ja parema mudeli väljatöötamise.
Sellegipoolest toodeti Panzerfaust 30 -neid sõja lõpuni.
Erinevate Panzerfaustide ja Faustpatronede toodanguarv
oli algul u 400 000 tk kuus, mis isegi kasvas. |
|
granaadi kaliiber |
140 mm |
sihikuline
laskekaugus |
30 m |
efektiivne
laskekaugus |
30 m |
pikkus |
1295 mm |
soomuste
läbistavus |
200 mm |
kaal |
5,1 kg |
lõhkelaengu
kaal |
800 g |
|
|
|
|
|
|
|