5cm pak 38'ga olid
relvastatud peamiselt jalaväeüksuste
tankitõrjedivisjonid (abteilung) ja üksikud
tankitõrjekompaniid. kogemused 3,7cm Pak 35/36´ga
hispaania kodusõja lõpus esitasid 1938. aastaks nõudmise
uue, tugevama, 50 mm kaliibriga tankitõrjekahuri
väljatöötamiseks. alates 1939.a valmistatud pak 38
paistis silma järgmiste uuenduste poolest: suudmepiduri
olemasolu vähendas tagasilöögijõudu lafetile, andes
võimaluse uue konstruktsiooniga haarlafeti kaalu
vähendamiseks, kahekordne lafeti kaitsekilp ja
täiskummirattad torsoonvedrustusega. esimesed uued
relvad jõudsid väeosadesse 1940. aastal. idakampaania alguseks
1941. aastal oli kasutusel 1047 seda tüüpi kahurit. esmalt
paigutati pak 38'd tankitõrjeüksustes kokku vanemate pak
35/36´tega. tankitõrjemürsuga pzgr 40, mis sisaldas
volframsüdamikku, oli võimalik edukalt võidelda ka
tankidega t-34. 1943. aastal kasutusele võetud
kumulatiivlaenguga mürsk stiehlgranate 42 läbistas juba
180 mm soomust, kuid oli väga väikese efektiivse
laskekaugusega (u 100 m). kahuri veoks kasutati
põhiliselt kergeid poolroomikvedukeid sd.kfz. 10 või
sd.kfz 11, aga ka (maastiku-) veo- või sõiduautosid.
kahurit oli kerge ka käsitsi liigutada. kokku toodeti
1939 - 1943 9568 eksemplari. pak 38 ei olnud aga
piisavaks vastuseks vene rasketankidele ega 76,2 mm
kahurile zis-3. Sõja jooksul asendati pak 38
järk-järgult
7,5 cm Pak 40'ga, kuid oli sellegi poolest
aktiivselt kasutusel sõja lõpuni. |